Viga otsi endast, mitte süsteemist

Viimasel ajal edukate naiste sõnavõtte lugedes on ilmne, et Eestis on välja kujunenud oma liberaalfeminismi “Lean In-i”* põlvkond. Need on naised, kes on end üles töötanud neoliberalistliku süsteemi reegleid järgides. Teistele naistele jagavad nad sageli soovitust proovida paremini, sest selles peituvat edu võti.

Nagu mõnele teiselegi, jäi ka meile silma feministlikus ajakirjas sugu: N ilmunud artikkel kommunikatsioonijuht Kristi Liivast, kes räägib, et täiskasvanud naised võiksid käituda teisiti: “On mingid asjad, mida naised ise teevad, et neid ei võetaks võrdsena,” märgib Kristi ja ütleb, et naised ise peavad ikkagi olema ägedad. “Räägi selge ja valju häälega, ära sosista nurgas, kui sul on arvamus, mis tahab välja ütlemist, või kui su arvamust küsitakse. Mine istu laua äärde, ära mine tagaritta. Kui sa käid mööda nurki ja ääri, siis ei saagi keegi sind tõsiselt võtta.”

Klassikalisema naisteajakirja “Anne & Stiil” detsembrinumbri intervjuus arvab popplaulja Luisa Värk lausa nii:

“Poliitikast rääkides usub Luisa sookvootide kohta, et naistel on võimalik kaugele jõuda ka ilma, et neid lubataks kuhugi sootunnustest lähtuvalt. “Olen vist piisavalt tugev karakter, et ei ole kunagi millestki ilma jäänud sellepärast, et olen naine. Ja ma ka ei tea kedagi, kel oleks midagi soo tõttu saavutamata jäänud.” Hiljuti käis tema ülikoolis esinemas väliskülaline, kes rääkis pikalt sellest, kuidas naised ei taha olla juhid. “Tundsin, et see on nii jabur! Kindlasti on inimesi, kelle jaoks pere on olulisem või kes tahavad liigset stressi vältida, aga selle põhjal üldistada, et naised midagi ei saavuta, on absurdne.” Ta tunnistab, et talle meeldib, kui mehed avavad uksi ja aitavad mantli selga. “Ei pea olema kõik võrdne. Ma ei näe, et firmade juhatustes peab kindlalt olema see kogus naisi ja see kogus mehi. Kui on ala, kus mehed on tugevamad, siis peavad juhtkonnas olema mehed, et asi toimiks hästi. Olen alati uskunud, et kui sa midagi tahad ja selle nimel vaeva näed, on kõik võimalik. Kui ise ei pinguta, ega keegi hõbekandikul sulle juhatuse esimehe kohta too.”

Miks on põhjust taolisi mõttearendusi kriitiliselt vaadelda? Nimelt ei ole liberaalfeministliku püha graali – valiku – vabastava relvana esitamine kõiki naisi kaasav, sest kõneldakse privilegeeritud positsioonilt. See on kapitalistliku võidujooksu peegeldus, mis ei taotle võrdsust, vaid isiklikku heaolu. Soovitusega olla ise piisavalt tugev karakter saab süsteemse ebavõrdsuse ees silmi kinni pigistada ja visata mugavalt pall nende väravasse, kes edukad ei ole. Kuidas mahub siia kontsepti feministliku võitluse põhiidee anda KÕIGILE naistele paremad võimalused? Mida öelda Rimi ületöötanud kassapidajast üksikemale, kui ta tahab oma elujärge parandada? Ka soovitada äge olla?

Tuleb arvestada, et ring, milles naised valikuid teha saavad, ei pruugi olla kuigi avar ja kõik naised ei saa valida ainult heade ja veel paremate tööpakkumiste hulgast. Palgalõhestatistikat intersektsionaalselt analüüsides näeme, et vaid ägedusest ei piisa. Proovi palju tahad, aga suures pildis on ikkagi paremini tasustatud eesti keelt emakeelena kõnelev mees, tema järel vene keelt emakeelena kõnelev mees. Kolmandal kohal on eesti keelt emakeelena kõnelev naine, kelle järel sörgib vene keelt emakeelena kõnelev naine. Kas üldistatult võiks siis väita, et vene naised pole ise piisavalt tugevad? Võib ju argumenteerida, et igaühe saatus on enda sepistada, kuigi samas on see on üks viisidest ebavõrdsust eirata. Ja kas ei jäta selline isiklikule tulemuslikkusele rõhumine muljet, et tegemist on teatava hea-tunde-feminismiga, mis ei nõua priviligeeritud positsioonidel olevatelt inimestelt mingit muutust ega kutsu üles vaatama kriitiliselt oma eelisseisust?

Oleme rääkinud feminismi ja kapitalismi suhtest varemgi ja ka Raili Marling kõneleb ajakirjas sugu: N feminismi kõhedustekitavast teisikust, kus ütleb, et naine on toodud mehe kõrvale tööle, küll alamakstuna, aga samas mitte liiga protesteerivana, sest talle on selgeks tehtud, et ta on ise oma väheses edus süüdi.

Filosoof Mats Volberg esitab ajakirjas sugu: N hea kõnekujundi privileegipimedusest: “Sellel, kes on sündinud rikkana või elanud suure osa oma elust rikkana, on harva sellised elukogemusi, mis võimaldaks tal mõista, mida tähendab elada vaesuses. Ühtlasi on tihti nii, et rikkus tuleb nende arvelt, kellel raha palju vähem on. Kui metafoori jätkata, siis seistes vaesest miili kaugusel ning hoides käes lisa kingapaari, on keeruline näha, et olukorral midagi viga on, mistõttu kaebused võivad paista tühised. “Siin on ju kõik korras,” mõtleb rikas, “siin on kõigil piisavalt kingi”.

Kas me ei peaks isikliku heaolu nimel rabelemise kõrval avama silmad ka ühiskonnas laiutavale privileegi-, soo- ja klassipimedusele? Ja seisma vastu kehtivatele võimustruktuuridele nagu patriarhaat, mitte otsima võimalust neis endale kasu lõigata. Nagu ütles Raili Marling: “Edulood on ehitatud varjatud abiliste nähtamatule tööle.”

* “Lean In: Women, Work, and the Will to Lead” (2013) autorid on Facebooki operatiivjuht Sheryl Sandberg ja ajakirjanik Nell Scovell. Teos võimestab naisi karjääri tegema ja toetab nn astu ette liikumist. Raamatut on kritiseerinud näiteks feminist ja kirjanik bell hooks kui ka Pulitzeri võitnud ajakirjanik Susan Faludi. Susan Faludi kritiseerib, et naiste töökohtadel võimestamise asemel on see hoopis suurkorporatsioonide kampaania, mis paneb naised tööalase edenemise nimel ennast turundatavate tarbeesemetena reklaamima. Nii toimib “Lean In” bell hooksi arvates libafeminismina.