Utoopiasari. Sugu on läbi! (Kui sa seda tahad) 

2015. aastal alustasid USA aktivistid Marie McGwier ja Nina Mashurova sotsiaalkampaaniaga “Gender Is Over! (If You Want It)”. Kampaania tunnuslause vorm võeti üle John Lennoni ja Yoko Ono Vietnami sõjavastasest kampaaniast “War Is Over! (If You Want It)”. Lennoni ja Ono sõnumi sisu oli see, et kui kriitiline hulk inimesi astuksid sõja vastu välja, saaks sõda lõppeda. McGwieri ja Mashurova sõnum rõhutas samuti üksindiviidide rolli meile kõigile ühise keskkonna loomisel. Konkreetsemalt juhib see unistama maailmast, kus sugu ei ole olemas või kus sookategooriad ei kanna endaga kaasas normatiivseid tähendusi. Kitsamalt vaadatuna püüdis kampaania peavoolu teadvusesse edasi anda kolme ideekimpu.

  1. Kaksikjaotusel põhinev soomudel kahjustab paljusid inimesi kõikide oma tagamõtete ja tähendustega ning ühiskond tervikuna võidaks, kui ettekirjutuslikke sookategooriaid enam ei oleks.
  2. Kõik inimesed osalevad soo loomisel. Ühiskonnas kehtivates soolistes kokkulepetes osaledes me paratamatult kinnistame ja taastoodame eelarvamusi, millesse me oleme sündinud. Binaarne soomudel ei kao enne, kui kriitiline hulk üksikindiviide ei otsusta sellele lõppu teha. 
  3. Kuigi sugu normatiivse sotsiaalse kategooriana on kahjulik, siis sooidentiteet on paljudele inimestele oluline tähendusloomevahend ja oleks ebaeetiline see kelleltki jõuga ära võtta.

Soosüsteem on väärtuste pingerida

Binaarse soomudeli all pean ma silmas mitte ainult arusaama, et on olemas kaks sugupoolt, vaid kogu süsteemi, st terveid tähenduskihistusi, mis sellist sugupoolteks jagamise printsiipi ümbritsevad. Kuigi binaarse soomudeli aluseks tuuakse asjaolu, et inimeste suguorganid ja sugurakud jagunevad enamikul juhtudel kaheks tüübiks – st et soole osutavaks objektiks on saanud kehakuju ja selle keha positsioon järglaste saamise süsteemis –, siis on ilmselge, et binaarse soomudeli tähendusväli ei piirdu ainult sellega. Sotsiaalses keskkonnas valitseb kahe sugupoole vahel terve väärtuste hierarhia, mis on ebasümmeetriline, soosib mehi ja omadusi, mida seostatakse mehelikkusega ning väärtustab vähem naisi ja omadusi, mida seostatakse naiselikkusega. Binaarse mudeli vastuolu seisneb selles, et see, mida peetakse mehelikkuseks või mida peetakse naiselikkuseks, ei ole seotud keha suguorganite või sugurakkudega ega keha positsiooniga järglaste saamise süsteemis. Tavaliselt peetakse omadusi nagu tugevus, julgus ja iseseisvus mehelikeks, aga on ebaselge, miks neid omadusi peaks sookategooriaga siduma. Küllap on iga indiviidi elus hetki, kus ta neid omadusi rakendab, ja neid saab välja lugeda ka nende kehade pealt, mis on binaarses mudelis tähistatud kategooriaga “naine”. 

Lisaks on kahest nn vastandlikust poolest koosnev soomudel jäik. Sidudes mehelikkuse ühe kehatüübiga ja naiselikkuse teise kehatüübiga ning sidudes iga keha ühega kahest sooväärtusest (mis selle ideoloogia järgi on muutumatud), ei jää eriti ruumi sooväljendustega mängimiseks või sookategooriate ületamiseks. Rääkimata asjaolust, et mõiste “sugu” ei ole bioloogiliselt selge, vaid eeldab kultuurilisi teadmisi, mis põhinevad harjumusel ja kordusel. See mida me peame “naise kehaks” ja “naiselikkuseks” on see, mida me oleme harjunud pidama “naise kehaks” ja “naiselikkuseks” ning vastupidi. 

Binaarne soomudel loob seega mitmesuguseid rõhumise vorme, mis piiravad nii trans- kui ka cis-sooliste inimeste võimalusi. Sealjuures on binaarne soomudel kunstlik ja üsna juhuslik, see on inimeste kategoriseerimise viis, mis on inimeste loodud, kuigi see ei tundu olevat ühiskondlikult vajalik. Me kasutame sookategooriaid kontekstides, kus nad on üleliigsed ja kus me võiks inimesi kategoriseerida mõne sobivama tunnuse alusel.

Joonistas Lilli-Krõõt Repnau

Milline oleks maailm, kus keha piire ei sea?

See viib mind tagasi McGwieri ja Mashurova utoopilise visioonini, milles unistatakse soo kui normatiivse kategoriseerimistegevuse lõpetamist, kuid kus ei loodeta kaotada sugu kui tähendusloomevahendit. Milline oleks maailm, kus ei eksisteeriks sugu, millega me oleme nii harjunud – seda lihtsat kasti asetamise baasvahendit, mis lubab inimeste kohta teha üldistusi ilma neid sügavamalt tundma õppimata? Kuigi ma usun, et selline maailm avardaks nii trans- kui ka cis-sooliste inimeste võimalusi, siis ma usun, et just transsoolisus võib olla kohaks, kust alustada sellele küsimusele vastamist. 

Transsoolisus katkestab harjumuspärased seosed keha ja soo vahel ning häirib tavapäraseid arusaamu sellest, milline keha peab olema, kuidas peaks keha välja kandma ja milliste teekondade kaudu kehaks (nt naiseks/meheks) saamine peaks toimuma. Transsoolisuse fenomen avaldab meile seega midagi üldist keha ja soo kohta – keha on alati midagi enamat kui selle materiaalsus ja sugu on omakorda alati midagi kaugemale ulatuvat kui kehaline kuju. 

Transsooliste inimeste reaalsuse tunnustamine seega häirib ja katkestab hariliku seose soo ja suguorganite vahel – sest mille enama baasil binaarset sugu ikka määratakse? – ja annab soolise enesemääratlusõiguse inimesele endale, kes toetub otsuse tegemisel oma kogemusele (mis on korraga füüsiline, sotsiaalne ja isiklik), mitte oma keha tähendusele sotsiaalses ruumis. Selle tulemusena muutub võimalikuks uus arusaamine, et suguorganid ei pea olema seotud indiviidi soolise identiteediga, või kui minna veelgi kaugemale – suguorganite olemasolu (ja nende olemasolu nautimine) ei kohusta omama (stabiilset) sooidentiteeti. 

Hierarhiapõhistest identiteetidest isikliku autonoomiani

Suhe keha ja soo vahel muutub sellises käsitluses vastuoluliseks, selle suhte sisu ja tähenduse ei anna ette enam ühiskond, vaid see sõltub konkreetsest elatud kogemusest. Transsoolisusest on traditsiooniliselt räägitud kui “vale keha” kogemusest, milles keha on inimesele takistuseks, kuid kui me loobume binaarse soomudeli loodud tähendustest, siis võime ka loobuda kehasid patologiseerivast keelekasutusest ja rääkida transsoolisusest kui kehakogemusest, mis küll praegu veel erineb cis-sooliste inimeste omast, kuid mille eripära ei ole “vale” vaid lihtsalt harjumuspäratu. Lõppude lõpuks on keha meile kõigile ju vajalik, sest see on see, mille kaudu me realiseerime oma olemist ja iseenese loomist.

Kirjeldatud arusaam eeldab radikaalset üksteise tunnustamise põhimõtet. Sugu nii normatiivse kategooriana kui ka positiivse tähendusloomevahendina luuakse ja sel on tähendus ainult siis, kui me oleme suhtes teiste inimestega. Kui sugu on kaksikjaotusega soomudelis identiteedi osa, siis maailmas, kus sugu ei ole või kus sool ei ole normatiivset tähendust, peaksime me identiteedi asemel kasutama autonoomia mõistet. Kui sugu normatiivse kategooriana on loonud süsteemi, kus inimeste sooidentiteedid on omavahel hierarhilises suhtes (mäletate, mehelikkus-naiselikkus), siis meie eesmärk peaks olema maailma loomine, kus tunnustame teiste inimeste autonoomiat. Kui identiteet eeldab etteantud väärtusi (kui on naine, siis järelikult …), siis teiste inimeste autonoomia tunnustamine eeldab kuulamist, märkamist ja teise kogemuse reaalsuse austamist, mis omakorda ei nõua ka sooliste kategooriate olemasolu või sooliste kategooriate sidumist mingi konkreetse fenomeniga nagu keha. 

Kui me oleme sookategoorialt ära võtnud tema praeguse referendi – keha, siis ei jää tal viidata millelegi muule kui inimeste kogemusele, nende autonoomiale, mis ei ole stabiilne, vaid muutub pidevalt. Ma usun, et sellise maailma poole püüdlemine avardaks kõikide inimeste võimalusi, sest me ei peaks enam püüdma olema need, kelleks meid peetakse. Vähemalt sooliselt.

 

Artikkel on ilmunud feministlike utoopiate artiklisarjas. Loe teisi lugusid siit.