Üksinda kodus

Foto: Benjamin Loeb

“Tahan näidata pornot normaalse osana noore poisi seksuaalsest ärkamisest”, ütleb Truls Krane Meby, kes on teinud lühifilmi internetipornost. Kui režissöör Truls Krane Meby (29) tahtis kujutada üles kasvamist 1990. aastate lõpus, mõistis ta, et ei pääse pornograafia ja interneti vahelisest seosest.

Tulemuseks on lühifilm „Ülemaailmselt kootud kehad“ (norra keeles Verdensvevde kropper) (2015), mis jälgib 12-aastast Madsi, kellel on kätte jõudmas puberteet ja kes tunneb, et keha ei ole enam neutraalne ohutu territoorium. Samal ajal saab tema pere internetiühenduse ning keset nende elutuba on ahvatlusi täis arvuti.  Mads leiab ennast kahe maailma vahel: ta mängib endiselt naabrilastega, kuid üksinda kodus olles läheb ta internetti seksi vaatama. Kuigi see toimub üksinduses ja ekraani ees, kujutatakse Madsi esimesi kohtumisi pornoga tähendusrikaste kogemustena, millel on ümberkujundav jõud.

Ärkamine

Mads pole kaugeltki kurb düsfunktsionaalne pornotarbija, keda tunneme filmide ja kirjanduse põhjal?

“Just see oli minu jaoks väga tähtis. Kuigi ta istub seal üksi, ei tohtinud see olla sünge „istub üksi keset ööd prožektorivihus“-kujutus”, räägib Meby. Varem on ta olnud kriitikute kiidetud lühifilmide, nagu „Haare“ (Grep) (2010)  ja „Hea kuulipildujaheli“ (God maskingeværlyd) (2014) režissöör ja stsenarist, ning mullu valiti ta Berliini filmifestivali algatusse Berlinale Talents. Oma viimastes filmiprojektides uurib ka eriti seda, mis suhe on meil oma kehaga tekkinud pärast internetirevolutsiooni.

Lähtudes 12-aastase perspektiivist, soovis Meby näidata, kuidas internetiporno on loomulik osa seksuaalsest arengust ja ärkamisest. Sest kuigi esimesest korrast on suur hulk raamatuid ja filme, on esimesed, üksinda kogetud ja võib-olla veidi üle piiri minevad seksuaalkogemused ekraani ees saanud palju vähem tähelepanu.

“See on midagi, mis juhtub täiesti automaatselt enamiku inimestega. Minu jaoks oli kõige tähtsam näidata, et see on normaalne. Näidata seda seestpoolt, lähtudes sellest poisstegelasest. Kui tavaline see on ja kui vähe seostub sellega tegelikult piinlikkust. Sellega seonduv häbi tuleb peamiselt väljastpoolt. Häbi tuleb pigem vanematelt, mitte sellest tegevusest.”

Vihane ema

Ühel hetkel avastab poisi ema, milleks koduarvutit kasutatakse. Korraldatakse perekoosolek ja arvuti täispuhastus, ema „häbeneb“ ja ta ei taha „seda“ oma majja. Diivaninurgas istub ebamugavust tundev isa, kes on sama süüdi kui tema poegki. Sellegipoolest ei poeta ta sõnagi.

Jah, sest Madsi emal on „häbi“. Kas emad ütleksid sama ka tänapäeval?

“Kui olen rääkinud samavanuste poiste emadega, kes on filmi näinud, olen kuulnud vastuseid mõlemast leerist. Paljud tunnevad emale kaasa, teised aga leiavad, et enam niipalju häbi ei tunta. Arvan, et see on väga individuaalne. Ilmselt ei ole veel päris möödas aeg, mil seda tüüpi reaktsioone esineb.”

Kuidas oli töötada nii noore poisiga pearollis? Filmis on üsna palju paljastavaid stseene.

“Enne alustamist arutasime, mida ta on nõus tegema, ent kui hakkasime filmima, pidime looma terve hulga uusi reegleid. Pidime tema avanemiseks tööd tegema. See räägib juba iseenesest midagi tabude ja häbi kohta. Ta pidi olema olukorras ja inimestega, kus see on täiesti turvaline, kus nendest asjadest rääkimine või nende tegemine ei ole tabu. Enamiku jaoks on see ikka veel tabuteema. Sa ju lihtsalt istud seal, ekraani ees, täiesti üksi.”

Uus projekt

Pärast esilinastust Tromsø filmifestivalil jaanuaris on „Ülemaailmselt kootud kehad“ osalenud mitmel festivalil, teiste hulgas Grimstadi Lühifilmide Festivalil ja Sao Paolo Rahvusvahelisel Lühifilmide Festivalil.  Meby paljastab, et on hakanud töötama uue lühifilmi kallal, mis täiendab „Ülemaailmselt kootud kehasid“. Ka see käsitleb pornosurfamist, kuid seekord on peaosas noor tüdruk.

“On selge, et see on inimesi kõnetanud. Pärast filmi näitamist tuleb minu juurde alati inimesi, kes jutustavad sarnaseid lugusid internetiotsingute ajaloo kustutamisest ja pereliikmetele vahelejäämisest. Paljud on kommenteerinud, et on hea, et selline teema on üles võetud, kuid tihti sealkohal vestlus lõpeb.”

See ütleb ehk midagi endiselt olemasolevate tabude kohta, arvab ta. “Seksuaalsus on nii tabudesse mähitud. Eriti eneserahuldamine ja eriti veel selle tegemine porno saatel. Asjad, mida on nii lihtne teha! Kummaline, et sellest on nii uskumatult raske rääkida.”

Artikkel on esmailmunud Norra feministlikus ajakirjas FETT, kelle toimetusega teeme märtsis koostööd.

Toimetasid Aet Kuusik ja Nele Laos.

Loe ka: Elin Kittelseni “Ajutine naine”  ja Ingeborg S. H. Holmene “Rahuks vajalik ülestunnistus”

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.