Turvaline ruum on organiseerumisel esmavajadus

Pariisis toimub juulis mustanahaliste feministide korraldatud festival sloganiga “Don’t agonise, organise!” (“Ära piinle, organiseeru!”). Kiiduväärt, et inimesed, kelle argipäevaelu osa on rassismiga toimetulek, leiavad võimaluse ühinemiseks.

Pariisi linnapea on süüdistanud festivali aga rassismis, sest osa üritustest on kavandatud, pidades silmas inimesi, kes ei kuulu valge nahaga inimese hulka. Praeguseks on meer oma esialgsest ärritusest ja ürituse keelamismõtetest taandunud, kuna talle kinnitati, et avalikus ruumis toimuvad üritused olid algselt ja on ka praegu avatud kõigile huvilistele. Kinnised, teatud gruppidele reserveeritud üritused toimuvad privaatselt.

Allikas: Nyansapo festivali koduleht https://nyansapofest.wordpress.com/

Selle uudise ja kihama löönud (lääne) sotsiaalmeedia taustal meenus mulle paralleel organiseerumistööst, milles ise olen osalenud. Siinsamas Tallinnas feministlikku DIY-festivali Ladyfest korraldades on tulnud aastast-aastasse silmitsi seista oponentidega, kes peavad seksistlikuks üritust, mille rõhk on naistel ja teistel, kelle kogemus erineb cis-soolise mehe omast. Ehk siis on probleemseks peetud ühte vähestest keskkondadest, kus tähelepanu keskmes pole inimesed, kes grupina marginaliseeritust ei koge.

Võibolla peaks meelde tuletama, miks me seksismi ja rassismi üleüldse hukka mõistame. Peale selle, et rassismi või seksismi ohvriks sattuda on “lihtsalt” alandav, on need nähtused süsteemsed ja aitavad alal hoida ühiskondlikke ebavõrdseid võimusuhteid. Mainitud ürituste korralduspoliitika ei ole kehtestatud seetõttu, et organiseerijatele ei meeldi meeste või valgete gruppi kuuluvate inimeste seltskond, vaid seetõttu, et rassismi- ja seksismivastaste strateegiate planeerimisel tagada, et aruteludes osaleksid inimesed, kellel on konkreetsete rõhumisvormidega isiklik kogemus.

Enne kui midagi rassistlikuks kuulutada, on oluline saada aru kontekstist. Kui ürituse motiiv on organiseeruda rassismi vastu, siis kas sellele aitab kaasa, kui keelata organiseerumiseks vajalik turvaline ruum? Või äkki peaks vahelduseks agentsus olema neil inimestel, keda rõhumine kõige enam mõjutab.