Taylor Swifti valge feminismi vari

Laura Vilbiks vaatas dokumentaalfilmi “Miss Americana” ja analüüsis oma lapsepõlve lemmiklaulja Taylor Swifti teekonda artisti ja feministina.

Haldjalikust, kõigile meeldida püüdvast kantristaarist on saanud poliitiliselt aktiivne feminist. Vähemalt edastab sellist narratiivi Netflixi dokumentaalfilm, kus Taylor Swift oma elu telgitaguseid avab. Ajaga kaasas käia püüdvas meelelahutustööstuses on ka Swift üks neist muusikutest, kes iga paari aasta tagant relevantsuse säilitamiseks oma nahka vahetama peab. Ussi kujund pole siin juhuslik – meedia on Swifti paljude nimetuste hulgas ka ussiks ristinud, tulenevalt tema draamadest teiste kuulsustega ja tendentsist kõik need ussitamised lauludesse kirja panna. Leidub vähe muusikuid, kes on nii vihatud kui Swift. Popkultuurist vähegi teadlikumas seltskonnas leidub alati keegi, kellele Swift mingil põhjusel närvidele käib. Seetõttu võtsin ette huvitava ülesande vaadelda Swifti ja tema karjääri feministlikumas kontekstis, kuhu ta ise end viimastel aastatel on tüürinud. Kuigi viha Swifti vastu tuleneb osaliselt mingit sorti šovinistlikust algest – kasvõi jutud tema ebameeldivalt vinguvast häälest, kriitika tema välimuse või lauluteemade ühekülgsuse üle (millesarnast meeslauljad tavaliselt ei pälvi, kuigi ka nemad kirjutavad peamiselt oma suhetest) – on mõtet vaadelda Swifti kriitiliselt ka laiemas mõttes. Millist lugu ta meile nüüdses luguderohkes maailmas jutustab? 

Mõnes mõttes on Swifti loomingu teemad läinud aina enesekesksemaks, ta tegeleb üsna palju iseenda metaanalüüsiga. Kuid mida sa ikka teed, kui miljonid inimesed nõuavad su „canceldamist“ ja Twitteris on kõige populaarsemaks teemaviiteks #TaylorSwiftisOverParty? Kriitika on Swifti sügavalt mõjutanud. Nii saigi 2017. aasta albumi „Reputation“ peateemaks ta enda maine ja selle muutumine. Pragune Taylor laseb muusikavideos kõigil varasematel Tayloritel kuristikku kukkuda, ronib hauast välja ja alustab uuesti. Tema võimestavad laulud justkui näitavad, et kriitika muudab kuulikindlaks. Hiljutine dokumentaalfilm „Miss Americana“ kannab aga teistsugust sõnumit haavatavusest. Swift räägib, kuidas ta end paparazzi-piltidest mõjutatuna näljutas, kuidas ta läks seksuaalse ahistamise vastu kohtusse ning kuidas ta viimaks otsustas kohalike valimiste ajal homofoobse kandidaadi vastu välja astuda, kuigi tema nõuandjad olid tal alati soovitanud poliitilistel teemadel vaikida. Muutus tema sõnumis ja kuvandis on olnud täielik.

Muinasjutust pärismaailma

Noore Taylori laulud olid muinasjutulised kujutelmad valgel hobusel printsist, kes kimbatuses olevat printsessi ühel hetkel päästma tuleb. Tema kümne aasta tagused laulud esitavad ideaalina peaaegu täiuslikku traditsioonilist peremudelit, kus keskkooliaegse poisssõbraga kasvatakse koos vanaks ja luuakse kahe lapsega tuumikpere. Videodes domineerisid ameerikalikud printsessikleitidega lõpuballid. Pea igas teises Swifti armastuslaulus figureerib abielu ootamine, kuid muidugi tuleb enne abielu ületada mingit sorti abstraktsed raskused. Kuulsas singlis „Love Story“ lahutab peategelasi Romeot ja Juliat näiteks isa, kes poisivalikut heaks ei kiida. Ka mind võlusid varateismelisena kõik need Swifti arusaamad ideaalsest elust, mis paistavad praeguseks täieliku kitšina – kuidas end üksikuna tundev Julia ootab renessanssilikus kleidis rõdul ja piidleb igatsevalt ümbruskonda. Peale pikka rõdul ootamist ilmub metsatukast siiski oodatud poiss, „päästab“ Julia ootamisest ning teatab, et isa oli nende suhte lõpuks heaks kiitnud, ja et on viimane aeg pulmakleiti välja valida! „Ta põlvitas maha ja tõmbas välja sõrmuse“ – just see lause on pöördepunktiks, abieluettepanek on ainus, mis saab lõpetada Julia piinad. Abielu, pere ja lapsed – tõelise õnne allikas. Ja abielule eelneval ajal, ideaalse mehe otsingutel on õnne garantiiks lootus, et see ideaal kunagi saavutatakse. Vastasel juhul on tegemist läbikukkumisega, ja see hirm üksilduse ees on vaikivaks taustaks kõigis Swifti armastuslauludes. Üksildus kumab läbi ka dokumentaalfilmist, kus Swift muljetab, et tal polnud oma sületäit Grammysid kellegagi jagada: „Jõudsin mäe tippu ja mõtlesin, et mis nüüd? Kas mul ei peaks olema kedagi, kellele ma saaksin praegu helistada?“ Tohutu kuulsus ja üksildus paistab olevat läbiv suund kuulsuste elulugudes.

Tavainimesest võõrandumisest hoolimata on Swift noorest peale olnud tavalise ameerika tüdruku võrdkuju. Tema esimesed suuremad esinemised olid USA hümni laulmised. Huvitaval kombel on see „tubli tüdruku“ kuvand toonud talle soovimatuid austajaid: mõned aastad tagasi, kui Swift veel oma poliitilisi seisukohti välja ei öelnud, saavutas ta USA paremäärmuslaste seas omamoodi populaarsuse. Valge, heteroseksuaalne, keskklassist, normatiivselt naiseliku välimusega – ilmselt aitasid need omadused sellele kaasa. Sel ajal ei kandud ta ka kuigi paljastavaid riideid ning sobitus hästi konservatiivse tüdruku narratiivi, erinevalt paljudest teistest naissoost lauljatest, keda peeti parempoolsete meeste hinnangul litsakaks. See pailapselik kuvand Taylorist pidi aga üsna pea muutuma. Nüüd on ta videodes geid ja drag-queenid, Swift ise on vihane, võimas ja ohtlik.

Taylor Swifti võlu

Lisaks pühendunud vihkajatele on lauljal muidugi ka erakordselt pühendunud fännid. Ta jagab nendega isiklikke lugusid, küpsetamiskatsetusi ja ülevoolavat armastust oma kolme kassi Meredithi, Olivia ja Benjamini vastu. Tema laulude narratiividega saavad teismelised tüdrukud hästi samastuda – ta kujutas end oma karjääri algusaegadel peamiselt nohikliku halli hiirekesena, kes unistab keskkooliromanssidest, vastandades end „populaarsete tüdrukutega“. Kuulsuse kasvades ilmus lauludesse üha rohkem suhteanalüüsi ja peateemaks sai romantika, kuid teismeeast kaasa tulnud outsaider’i kuvand lipsab vahel siiski laulusõnadesse sisse. Säravas kuulsustemaailmas on ta leidnud uusi rivaale, kellest kättemaksulaule kirjutada, olgu selleks hoolimatud ekspoisssõbrad, valelikud kolleegid või kõige viimasena tema varasemate albumite õigusi omav Scooter Braun.

Swifti puhul on parasotsiaalne suhtlus ehk ühepoolne meediasuhe tema fännidega alati suurt rolli mänginud. Kuigi tegemist on ühepoolse suhtlusega, tajuvad fännid Taylorit oma sõbrana, tema jagatud videod laulude kujunemisloost edastavad tema spetsiifilist huumorit, kõne- ja käitumismaneere, mida fännid une pealt ära tunnevad (nii tabavad tõelised fännid kohe ära, et mees tema viimases muusikavideos on tegelikult maskeerunud Taylor ise). Võib muidugi küsida, kui palju on tema jagatud materjalis teda ennast ja kui palju kureeritud brändi. Juhul, mil autentsus on saanud osaks kaubamärgist, ei olegi enam võimalik neid kahte eristada. Swifti dokfilm on samuti tema sotsiaalmeediakuvandi pikendus. See üritab küll jätta muljet enneolematust sissevaatest kuulsuse koju, kuid tegelikult on fännid kõiki neid detaile juba aastate jooksul näinud. Uudne on vahest ainult selle kestus, kuna Swift pole oma poliitilisi vaateid sellises mahus avalikult arutanud. Kuid ka seda võib näha kui järjekordset katset imidžit ümber kujundada, seekord meeste ülemvõimu kritiseerivaks diivaks.

Rikas valge feminism?

Taylor Swifti viimast muusikavideot „The Man“ võib vaadelda üheaegselt kui kriitikat ja oodi „mehe pilgule“. Meheks maskeerunud Swift elab priiskavat elu modellide keskel, pälvides kõigi meeste heakskiidu ja dekoreerides oma ümbrust naiste kehadega. Laulu lõppedes pööratakse soorollid ümber, kui režissööri rollis olev tegelik Swift palub oma meesversioonil olla „seksikam ja meeldivam“. Omamoodi on video näol tegemist naise pilguga mehe jõllitavale pilgule, ülerõhutatud fallotsentrismi esitusega. Swift on viimaks võtnud ohjad enda kätte ning annab lauluga ninanipsu kõigile meestele, kes on ta elu raskeks teinud.

Kindlasti on see muusikavideo hea lisandus feministlikku popkultuuri, tõmbamaks tähelepanu soolistele topeltstandarditele. Kuid kui palju Swifti elu tegelikult kujutatust erineb? Jah, ta sõna ei võeta alati kuulda. Teda objektistatakse ning meedia ja teised kuulsused teevad teda pidevalt maha. Terve maailma lakkamatu tähelepanu jätab vaieldamatult jälgi nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Sellest hoolimata on tal olemas tohutu rikkus ja privileegid, mida keskmine eestlane ei suuda ettegi kujutada. Videos on välja vahetatud vaid murdosa tema maailmast: mõned eelarvamustega suhtumised heakskiitude vastu, veidi lisavabadust privaatses ja avalikus ruumis. Kuid peab silmas pidama, et Swift ei ole üks neist hallides riietes allasurutud kontorinaistest, kes tema videodes vahel figureerivad. Ta juhib isiklikku muusikaimpeeriumi. Öeldakse, et Taylor Swift ei tööta muusikatööstuses – tema ongi muusikatööstus. Forbesi järgi oli Swift eelmisel aastal maailma rikkaim kuulsus, teenides aastas 185 miljonit dollarit.

Kas peremehe tööriistad saavad lammutada peremehe maja? Tegelikult ei ole siin küsimus isegi maja lammutamises või kõigutamises, vaid pigem majas suurpuhastuse tegemises. Muusikatööstuse tipus olija ei soovi ometi oma jalgealust õõnestada. Vaja on ainult natuke tolmu pühkida, kiusajatele õppetund anda ja oma tasakaal taastada. Me muidugi ei tea, milline on Swifti tegelik positsioon sotsiaalse õigluse suhtes ja kui sügavale see ulatub. Tema teekond selles maailmas alles algas. Kuid kui tahta olla eriti resoluutne, võiks öelda, et ühe-protsendi-rahvas saab valida, kas vaadata ülejäänud rahvale ülalt-alla kaastundlikult või kõrgilt, kuid vaatama jääb ta ikkagi ülalt alla. Ei ole võrreldav, kas ahistamise vastu läheb kohtusse ihukaitsjatega ja massiivse PR-tiimiga miljonär, kelle ahistamisjuhtum on pildile salvestatud ja seitsme tunnistajaga, või tavaline majanduslikes raskustes ameeriklanna, kelle sõnad pole süsteemis midagi väärt. Swifti rikkus ja positsioon annavad talle väärtusliku platvormi sotsiaalsest õiglusest rääkimiseks, kuid ühtlasi esindab tema vaatenurk vaid nende probleemide jäämäe veepealset osa. Jääb üle vaid loota, et see ei jää sügavamaid probleeme varjutama, vaid esile tõstma.

20
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka