Takerdunud võõrastesse lugudesse. Rääkides ja kuulates trans inimeste jutustusi

Foto: Sharon McCutcheon / Unsplash

Ajast, mil ma olin otsustanud oma lähedastele öelda, et ma olen trans, mäletan suurt raskust välja mõelda, mida neile täpselt rääkida. Mul oli tunne, et ma ei oska oma kogemust kirjeldada ja kartsin, et inimestel võib tekkida küsimusi, millele ma ei oska vastata. Ma ei olnud aga arvestanud, et inimestel tavaliselt juba oli mingisugune arusaam transsoolisusest ja et minu lugu mõisteti ainult suhtes selle varasema teadmisega. Kuigi transsoolisusest räägitakse ja kirjutatakse siiani vähe, siis meie kultuuris siiski ringlevad ähmased kujutlused selle kohta. Ühelt poolt ma tundsin, et need kujutlused aitasid mind, sest nende taustal sain ma esitada arusaadavaid väiteid (isegi kui need väited ei olnud alati mu kuulajale vastuvõetavad), aga teiselt poolt oli mul paratamatult tunne, et mind mõisteti selliste lugude kontekstis, mis minu kogemusega alati kokku ei sobinud.

Milliseid lugusid me rääkida saame?

Trans inimestena sõltume me lugudest, mida me ise räägime ja mida meie kohta räägitakse. Nendest lugudest sõltub, kas meil on ligipääs soolist üleminekut toetavale tervishoiule, kas me saame muuta oma juriidilisi andmeid, kas meie lähedased toetavad meid ja kas laiem üldsus aktsepteerib meid. Kuna transsoolisus on miski, mis nii radikaalselt erineb sellest, kuidas heteronormatiivses raamistikus sugu, keha ja identiteeti mõistetakse, siis on trans inimesed paratamatult olukorras, kus nad peavad enda kohta selgitusi ja põhjendusi jagama. Seda tööd tehakse reeglina lugude kaudu.

Kahjuks aga peavad trans inimesed oma lugusid jutustama keskkonnas, kus Eesti Inimõiguste Keskuse 2019. aasta LGBT aruande järgi vaid 55% inimestest usuvad nende kogemuse reaalsust ja üksnes 35% inimestest peavad seda reaalsust vastuvõetavaks. Kõik lood aga ei ole ühtemoodi mõistetavad. See, milliseid lugusid me saame oma eludest rääkida, sõltub kultuurilisest kontekstist. Kuna meie kultuuris ringlevate lugude järgi peetakse sugu binaarseks, paika panduks juba enne sündi ja väliste suguorganite põhjal määratavaks, siis on ka lihtsam ja veenvam rääkida lugusid, mis on selle arusaamaga kooskõlas.

Seega kipuvad meie kultuuris domineerima trans lood, mis räägivad naistest ja meestest, kes on alati teadnud, et nad identifitseerivad end „vastassoona“. Peamine ja tuntuim metafoor, mida selle kogemuse kirjeldamisel on kasutatud, on „sündinud vales kehas“, mis konstrueerib väliste suguorganite ja sisemise sooidentiteedi vahele binaarse vastuolu, millest on omakorda tingitud soolist üleminekut lihtsustavalt kirjeldav termin „soovahetus.“ Soolist üleminekut kiputakse klassikaliselt mõistma kui ühte operatsiooni, mille käigus konstrueeritakse trans inimesele kas peenis või vagiina ehk binaarse mudeli järgi tema õige soo märk. Tegelikkuses on sooline üleminek järkjärguline protsess, millel puuduvad kindlad etapid või sihtkoht. Sealjuures ei tunne paljud trans inimesed meditsiinilise sekkumisele järele mitte mingit vajadust. Meditsiinilistest protseduuridest on vaginoplastika ja falloplastika kõigest ühed valikud, mida paljud ei taha ega vaja ning millele paljudel puudub ligipääs. Samuti eeldatakse, et trans naine on traditsiooniliselt naiselik ning trans mees omakorda traditsiooniliselt mehelik, mille hulka kuulub ka heteroseksuaalse orientatsiooni eeldus, mida enne üleminekut peeti homoseksuaalseks. Kuna paljud trans inimesed ei vasta traditsioonilisele ettekujutusele mehest või naisest, siis võivad nad ka oma lähedastelt tihti kuulda, et nende puhul ei kahtlustatud, et nad võivad olla transsoolised. Halvemal juhul neid lihtsalt ei usuta.

Kultuuris ringleva nn klassikalise trans loo taustal on keeruline rääkida lugusid trans inimestest, kelle sooidentiteet on mittebinaarne, kelle soomääratlus võib olla voolav, kes ei ole kogu elu teadnud, et nad on transsoolised, kes ei pea oma keha valeks või kes ei soovi oma keha hormoonravi ja/või kirurgia abil muuta. Sealjuures on neid lugusid ka raskem rääkida soolise ülemineku üle otsustavale arstlikule komisjonile, kes ootab ülemineku kandidaadilt binaarset sooesitlust, -identiteeti ja sellele vastavat lugu (vaata näiteks Müürilehes ilmunud Liza Langa lugu). Eestis on soo tunnustamise protsess kättesaadav ainult binaarse sooidentiteediga trans inimestele, kes soovivad oma keha muuta. Juriidiliselt on meil ainult kaks sugu ning juriidilise soo muutmine eeldab psühhiaatri hinnangut ja kohustuslikku meditsiinilist sekkumist hormoonravi näol. 

Ma ei taha öelda, et ühed lood on paremad või õigemad kui teised, vaid seda, et me peame tegema ruumi rohkematele lugudele. Mida rohkem me erinevaid lugusid räägime, seda tuttavamaks ja arusaadavamaks muutuvad meile ka mitmesugused elud nende lugude taga.

Lugude kaudu seome end maailmaga

Miks on üleüldse oluline, et meist mõeldakse ja räägitakse tõetruult? Esmapilgul võib see ehk tõesti tunduda mõneti edev soov. See, kes ma olen, ju ei muutu selle tõttu, kuidas minust mõeldakse või räägitakse? Minu identiteet on ju iseolev, see ei vaja teiste tunnustust? Homo- ja transvaenulikus retoorikas leiame tihti etteheited, et LGBT+ inimesed suruvad end ühiskonnale peale ja et cis-soolised ja heteroseksuaalsed inimesed ju ei korralda paraade ega käi kõigile oma soolisest ja seksuaalsest identiteedist rääkimas. Peale muude probleemide võtab selline kriitika iseenesestmõistetavana kõiki neid sotsiaalseid ja institutsionaalseid struktuure, mis toetavad heteroseksuaalset ja cis-soolist identiteeti ning inimesi. Need struktuurid on tihti nii nähtamatud, et heteroseksuaalsust ja cis-soolisust isegi ei nähta identiteedi osadena, vaid pigem iseenesestmõistetava ja nn tervemõistusliku normina. Näiteks Eestis saab trans inimene muuta oma nime samamoodi nagu cis-sooline inimene, kuid trans inimene ei saa oma nime muuta, lähtudes puhtalt enesemääratlusest. Tema puhul peab neid muutusi kinnitama arstlik ekspertiis ja seda kaks korda.

Filosoofias kasutatakse mõistet isikuidentsus (ingl personal identity), millega tähistatakse isiku piiritletust, tema erinevust teistest inimestest ja tema püsivust läbi aja – ehk isiku identiteeti selle sõna kõige laiemas tähenduses. Üks olulisi erinevusi transsooliste ja cis-sooliste isikute vahel on see, et cis-soolise inimese identiteeti toetavad sotsiaalsed suhted (nt toetavad seda inimese lähedased, kuid ka võõrad, kes tunnustavad tema soolist enesemääratlust) ja institutsionaalsed struktuurid (nt tema juriidilised andmed vastavad tema soolisele enesemääratlusele). Need privileegid on trans isikutele tihti kättesaamatud või tuleb neile ligi pääsemiseks oma lähedasi, aga sageli ka võõraid ning eelkõige riiklikke institutsioone veenda. Isikuidentsus on sõltuvuses ümbritsevast maailmast, teistest inimestest ning ühiskondlikest ja riiklikest institutsioonidest, mis tunnustavad ja tunnevad meid ära nende isikutena, kes me ise leiame end olevat.

Isikuidentsust puudutavas kirjanduses leiab tihti käsitlust idee, et isikute järjepidevuse ja samasuse tagab mälu. Ma olen sama isik, kes ma olin kümme aastat tagasi, sest ma mäletan end olevat sama isik. Naomi Scheman (1997) on tabavalt märkinud, et mälu roll meie identiteedi hoidmisel ja säilitamisel ei piirdu aga ainult meie endaga. Ka teised inimesed, eriti nende mälestused ja arusaamad meist mängivad rolli meie minapildi kujunemisel. Kuigi isikute järjepidevus ja samasus tagab täisväärtuslikud sotsiaalselt suhted, siis võivad teiste inimeste mälestused meie isikuidentsust säilitada ja kujundada viisidel, mis meile ei sobi. Me võime väga lihtsalt takerduda ja kinni jääda piltidesse endast, mis on teiste loodud või mis on küll meie enda loodud, aga mis enam ei sobi meie minapildiga. Seega küsimused selle kohta, milliseid lugusid me endast räägime, milliseid lugusid teised meist räägivad ja milliseid lugusid me üleüldse saame rääkida – millised lood on meie jaoks käeulatuses ning millised lood on usutavad ja mõistetavad –, on olulised küsimused. Seda eriti inimestele, kes tunnevad, et teiste inimeste mälestused või eelarvamused neist ei lase neil edasi liikuda.

Need küsimused on eriti olulised transsoolistele inimestele, kes peavad oma lugudega veenma nii oma lähedasi kui ka riiklike ja meditsiinilisi institutsioone. Üks lisaraskustest, millega trans inimesed silmitsi seisavad, on asjaolu, et suure osa lugude jutustamisest teevad nende eest ära teised inimesed. Ühel pool on meedia, kus jutustajad on enamasti ise cis-soolised, ning teisel pool on trans inimesed, kelle jutustused võivad tahtmatult hakata kujundama seda, kuidas mõistetakse kõiki trans inimeste elusid. 

Kes on meedia jaoks trans?

Eestis on Paul Vahtra uurinud, kuidas meedias räägitakse transsoolistest inimestest. Ta vaatas Postimees.ee portaalides ilmunud lugusid aastatel 2006 kuni 2016 ja järeldas, et uudistes domineerisid tõlkeartiklid ja et peamiselt esitleti trans inimesi meelelahutusobjektidena, kes käituvad veidralt või skandaalselt. Väljaandes olid avaldamiseks valitud eelkõige lood, mis võiksid mõjuda lugejale kuidagi sensatsiooniliselt, nt aastal 2006 ilmunud artikkel „Hiina transseksuaal valmistas kondoomidest kleidi.“ Sealjuures leidis Vahtra, et kajastust leidnud trans inimene oli reeglina trans naine, trans meestest räägiti peamiselt ainult seoses rasedusega ning mittebinaarseid inimesi ei kajastatud peaaegu üldse. Vahtra uurimus näitas ka seda, et kuigi avalikkuses teatakse trans naistest rohkem kui teistest võimalikest trans identiteetidest, siis meedia loodud kuvand on võrdlemisi kitsas ja loob vale arusaama trans naiste argielust.

Andrea Long Chu (2017) kirjutab, et meedia kipub transsoolistest inimestest rääkides keskenduma „mehe kehas sündinud imeilusatele naistele“. Selle loo rõhutamiseks kasutatakse enne ja pärast tehtud fotosid – kui nn enne-fotol on n-ö igati harilik mees, siis pärast-foto kujutab üleslöödud ja glamuurse väljanägemisega naist, kes on justkui praegusaegsete iluideaalide kehastus. Chu järeldab, et meie ühiskonnas kehtib n-ö õiget tüüpi „vale keha“, mis on sensatsiooniline ning täiesti võõrandatud selle keha igapäevasest elust. Tavapärane ja igapäevane trans keha tundub meediale kuidagi vale või mitte piisavalt trans. Rääkimata asjaolust, et transmaskuliinsed ja mittebinaarsed kehad ei mahu siia raamistikku peaaegu üldse.

Vahtra järeldab oma uurimuses, et meedias „puudub info, mis võiks harida ühiskonda transsoolisuse alal ning pakkuda trans inimestele mitmekülgsemat ja realistlikumat peegelpilti endast. Praeguste kajastuste järgi on tegu kõverpeegliga.“ Meedia taastoodab pilti trans inimesest kui veidrikust ja meelelahutusobjektist. Sealjuures ei tasu alahinnata, kuidas selline „kõverpeegel“ mõjutab transsoolisi noori, kelle jaoks on meedia loodud kuvand tihti esimene kokkupuude transsoolisusega. Loodud pilt võib heal juhul tekitada mulje, et transsoolisusega käib vaieldamatult kaasas kõrgendatud tähelepanuvajadus, aga halvemal juhul, et see on seostatav millegi hälbelisega.

Minu üks esimestest kokkupuudetest transsoolisusega oli briti tõsieluseriaal „Miriami saladus“ (“There’s Something About Miriam”), mille pealkiri mõjub juba sensatsiooniliselt. Seriaalis võistlesid Miriami südame võitmiseks omavahel kuus cis-soolist meest. Sarja viimases osas avalikustati osalejatele, et Miriam on transsooline naine. Sarjas taastoodeti levinud stereotüüpi, et transsoolised naised, varjates oma „tegelikku“ identiteeti, petavad cis-soolisi mehi eesmärgiga nendega magada. Selle stereotüübi valguses võiks eraldi küsida, miks transsooline keha on avalikus kujutluses nii üleseksualiseeritud ja peaaegu alati heteroseksuaalne. Hiljem kaebasid mehed telekanali kohtusse süüdistusega, et neid oli seksuaalselt rünnatud. Üks esimesi trans inimesi, keda ma nägin, oli meedia raamistanud kui „petist“, kellel oli mingi „saladus“, mille varjamine tegi temast potentsiaalse „seksuaalkurjategija“ – kuidas peaks üks laps neid seoseid enda jaoks lahti mõtestama?

Me vajame teistsuguseid lugusid. Me vajame lugusid, mis näitaksid, et transsoolised inimesed ei ela sensatsioonilisi ega veidraid, vaid argiseid, igavaid ja tüütuid, kuid samas rõõmsaid ja ilusaid elusid, mis pigem sarnanevad cis-sooliste inimeste eludega kui erinevad neist. Jack Halberstam (2005) on märkinud, et transsoolisi elusid kujutavad lood, mille on kirjutanud ja lavastanud cis-soolised inimesed, kipuvad trans inimeste elude kujutamise asemel neid hoopis selgitama ja ratsionaliseerima. Me vajame lugusid, mille on jutustanud või lavastanud trans inimesed või on seda tehtud nendega tihedas koostöös. Lugusid, mis püüaksid kujutada trans inimeste elu kogu selle võimalikus mitmekesisuses ja halluses ning mis ei püüaks seda elu kuidagi ära seletada, lähtudes kultuuris kehtivatest normatiivsetest arusaamadest.

Trans autobiograafia roll lugude jutustamisel

Transsoolisust ja soolist üleminekut mõistetakse avalikus kujutluses lineaarse narratiivi kaudu, mis algab segaduse ja kannatamisega, sellele järgneb eneseavastus, kehaline- ja sotsiaalne üleminek ning lõppeb õnneliku „koju“ saabumisega. Tegemist on kahtlemata üleminekut iseloomustavate teeviitadega, millega paljud trans inimesed suhestuvad, kuid selline lihtne ja puhas lugu saab sündida ainult jutustamise enese käigus. Elatud elud on aga palju keerulisemad, räpasemad, korrapäratumad, hargnevad korraga mitmes suunas, neis on kahtlusi, äraootamist, neis liigutakse edasi-tagasi – ning need ei pruugi sisaldada lahendusi, mis tooks meid koju. Ma tahan lõpetuseks rääkida trans autobiograafiast kui ühest võimalikust vormist, mis on trans inimestele andnud võrdlemisi suure vabaduse oma lugu ise rääkida. 

Gayle Salamon (2010) märgib, et üks levinumaid kujundeid, mida soolise üleminekuga seotud lugudes kasutatakse, on piiride ületamine. Kujund on jäädvustatud ka sellesse, kuidas trans inimesi nimetatakse. Sõna „trans“ tuleb ladina keelest, milles see tähendab „ületama“, „läbima“ või „teisel pool.“ Trans inimestest mõeldakse nii kui subjektidest, kes ületavad piire, läbivad midagi ja lähevad ühelt poolt teisele poole. Selliselt mõelduna on sugu ruumiline piirkond või territoorium, millel on võimalik liikuda, isegi kui see liikumine on rangelt reeglistatud. Binaarses soojaotuses on seega mees ja naine teineteisest eraldatud sotsiaalsed ruumid ja liikumine ühelt poolt teisele nõuab – kui kasutada reisimise analoogiat – passi ehk luba. Näiteks Jan Morris kasutab oma autobiograafias „Keerdküsimus“ (“Conundrum”, [1974] 2002) reisimise ja piiride ületamise metafoori, et rääkida ja muuta sooline üleminek arusaadavaks, mis muidu jääks ehk abstraktseks ja mõistetamatuks. Samas, nagu Morrise enda lugu ilmestab, on reisimise analoogia väga asjakohane, arvestades, et paljud trans inimesed on pidanud ja peavad siiani oma kodukoha seadusandluse või meditsiiniliste võimaluste puudumise tõttu reisima geograafiliselt kaugetesse kohtadesse, et saada ligipääs üleminekuga seotud protseduuridele, mis aitaksid neil ka kehaliselt koju või vähemalt kodule lähemale tulla.

Morrise esitatud trans loo vorm – kahtlused varases lapsepõlves, nende varjamine hilisemas elus, sukeldumine töösse ja kannatamine, aktsepteerimine ning otsus alustada soolise üleminekuga ning lõpuks oma kehasse „koju“ tulemine – on väga palju mõjutanud seda, kuidas trans autobiograafiat kirjutatakse ja kuidas transsoolisust laiemalt mõistetakse. Ta andis oma autobiograafias trans eluloole teatud struktuuri ja kondikava. Kuid trans autorid on oma lugude jutustamisel sellest struktuurist ka kõrvale kaldunud ja loonud uusi võimalusi trans kogemust ja soolist üleminekut mõista. Laura Jane Grace’i (2016) autobiograafia järgib Morrise abil väljakujunenud vormi – Grace alustab oma lugu lapsepõlvest ja kirjeldab, kuidas tema muusikukarjäär oli mitmes mõttes katse sooga seotud tundeid alla suruda. Kuid teiselt poolt ilmestab Grace’i lugu, et sooline üleminek ei pruugi olla lineaarne areng aktsepteerimisest koju jõudmiseni. Grace isegi ajutiselt peatas oma ülemineku pärast aastat hormoonasendusteraapiat. Need on asjad, millest me tihti ei räägi, sest need ei vasta üldlevinud arusaamale soolisest üleminekust, milles kahtlused on aktsepteeritud enne üleminekut, aga mitte selle ajal ega pärast seda. Grace ise tunnistab, et autobiograafia vorm andis talle vabaduse rääkida oma lugu nii, nagu ta seda intervjuudes ja arstikabinettides teha ei saa.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
iO Tillett Wright: argielus ei mõjuta meid niivõrd seadused, kuivõrd teiste inimeste suhtumine

Foto: Aron Urb

iO Tillet Wright käis 2016. aastal Eestis ja andis Feministeeriumile intervjuu.

iO Tillet Wrighti (2017) autobiograafia “Armsad päevad” (“Darling Days”) on levinud soolise ülemineku lugudega veelgi suuremas vastuolus. Wrighti narratiivis on sugu voolav ja ettearvamatu. Wright määrati sündides tüdrukuks, aga kuueaastasena ütles ta oma vanematele, et ta on poiss. Ta elas järgmised kaheksa aastat poisina, kuni otsustas 14-aastasena oma elu jätkata tüdrukuna. Pärast raamatu avaldamist tutvustas Wright ennast trans mehena. Maggie Nelson on oma autoteoreetilises teoses „Argonaudid“ (“The Argonauts” 2015) tunnistajaks oma partneri Harry soolisele üleminekule. Märkimist väärib, et raamatus ei ole Harry sooidentiteeti kordagi selgelt välja toodud. Olles mitte kuhugi teel ja soovides mitte kuhugi välja jõuda, võiks Harry soolist üleminekut iseloomustada kui üleminekutust. Nelson märgib ise tabavalt, et meie kultuuris on lahendused muutunud teatud kinnisideeks – kõik peab olema selge, lahterdatud, kategoriseeritud ja sidus –, kuid mida teha siis, kui asjad jäävad keeruliseks ja ebaselgeks?

Sooline üleminek ei ole alati lineaarne ja selge teekond ühest kohast teise. Mõnikord seetõttu, et teekonnal võib juhtuda ootamatusi, kuid aina enam pigem seetõttu, et kindlat sihtkohta ei ole (veel) olemas. Näiteks, kui nii mees kui ka naine tunduvad selliste sotsiaalsete ruumidena, kuhu sa ei taha välja jõuda ja muid üldaktsepteeritud soolisi kategooriaid ei ole, siis kuhu sa lähed? Või kui sinu sotsiaalses keskkonnas ei ole mittebinaarsus või muutuv soomääratlus kultuuriliselt arusaadavad, siis mis sorti lugusid sa saad üldse rääkida? Need küsimused muutuvad seoses uute tärkavate soomääratlustega üha olulisemaks ja tundub, et lisaks juba väljakujunenud soolise ülemineku narratiividele vajame lugusid, mis reisimise ja piiride ületamise asemel kasutavad ehk uitamise, otsimise, mitte kuhugi minemise ja uute radade loomise kujundeid. Me vajame lugusid, mis annaks julgust uskuda, et me ei pea oma elusid elama teiste inimeste loodud lugude varjus, vaid nendega koos. Kui hoolega kuulata, siis õnneks neid lugusid ka juba räägitakse.

Viited

Chu, Andrea Long 2017. The Wrong Wrong Body: Notes on Trans Phenomenology. – TSQ: Transgender Studies Quarterly, 4, 1, 141–152 

Grace, Laura Jane 2016. Tranny: Confessions of Punk Rock’s Most Infamous Anarchist Sellout. New York: Hachette Books

Halberstam, Judith 2005. In a Queer Time and Place: Transgender Bodies, Subcultural Lives. New York: New York University Press

Inimõiguste keskus 2019. LGBT teemaline avaliku arvamuse uuring. Tallinn

Langa, Liza 2017. Võidujooks vasikaga ehk transsoolisena eestis. – Müürileht, 20. märts. 

Morris, Jan [1974] 2002. Conundrum. London: Faber

Nelson, Maggie 2015. The Argonauts. London: Melville House UK

Salamon, Gayle 2010. Assuming a Body: Transgender and Rhetorics of Materiality. New York: Columbia University Press

Scheman, Naomi 1997. Queering the Center by Centering the Queer: Reflections on Transsexuals and Secular Jews. – Diana Tietjens Meyers (toim). Feminists Rethink the Self. Boulder: Westview Press, 124–162

Vahtra, Paul 2017. Kurioosum või kurikael. Kuidas räägitakse transsoolistest inimestest meedias. – Feministeerium, 27. märts

Wright, iO Tillett 2017. Darling Days: A New York City Childhood. London: Virago Press

11
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Lend rämeparadiisis

Kuidas on olla vahesoolisuse ehk intersoolisuse (ingl intersex) seisundis sündinud teismeline konservatiivses kogukonnas, kui sa tunned – ja päriselt ka…