Staarfeministi terav tekstivikat

Barbi Pilvre kelmikas–provokatiivse pealkirjaga kogumik „Veri ja kord“ koondab artikleid meestest ja naistest muutuvas ühiskonnas, soorollide teisenemisest, naistest ja võimust, eestlaseks olemisest ja meediast. Tegu on loogilise järjega artikleid koondanud teostele „Formaat. Valitud tekste klassivõitlusest ja naisküsimusest 1996–2002“ (2002) ja „Minu võitlused“ (2011).

Pilvre on praeguse Eesti feministliku diskursuse üks emasid, kes on alates 1990ndatest Loomingu, Vikerkaare, aga eriti Eesti Ekspressi veergudel ja ka mujal meid õpetanud analüütiliselt vaatlema soolist korda. Tema inspireerivad kirjutised on julgustanud paljusid meie hulgas olema vapramad; sekkuma, mitte ootama sõnajärge kui isased lõpetavad; küsima meestega võrdset palka; astuma vastu töösse mitte puutuvatele tegevustele (mees, keeda endale ise kohvi!); minema poliitikasse.

Barbi Pilvre uurib oma uudisteoses meie komberuumi muudatusi alates 1990ndatest. Vägagi huvipakkuv on praegu lugeda Loomingus ilmunud artikleid „Alistatud mees“ (3/1990) ja „Pehme mees“ (3/1993).

Esimeses kirjeldab ta praegugi vähesel määral Eestis, aga rohkem Venemaal esinevat ja „taastoodetavat“ tüüpi – nõukogude meest. Ta selgitab, kuidas võim ei lasknud mehi ennast teostada ja sestap valas alistunud ja kibestunud mees oma viha nõrgemate kaela, tegeledes naistega võitlemise, nende allasurumisega. Taasiseseisvumisaeg pakkus küll egodele eneseväljendust, kuid hoolivama, pehmema lähenemise asemel on tänaseni eelistatud patriarhaalset ühiskonnakorraldust. 

„Noor abielumees isapuhkusel, et naine saaks karjääri teha; mees mähkmeid vahetamas, saiatainast sõtkumas või koosolekul kohvi keetmas – nii käitub pehme mees. Eesti kontekstis on see muidugi veider, isegi koomiline,“ kirjutab Pilvre 1993 ja lisab: „Maakeeli on pehme mees lihtsalt ja lühidalt „äpu“.“ Hämmastav on tõdeda, et kuigi täna on titekärudega mahemehi oluliselt enam, siis on sildistav tõelist mehelikkust nõudev suhtumine meie ühiskonnas vägagi vitaalne. 

Kogumikus hakkab silma tõik, mida ma muidu pole täheldanud, nimelt, et autorile on lähedane jungiaanlik käsitlus. „Eesti rahvuspsüühes mässab poisi arhetüüp, puer aeternus,“ kirjeldab ta sädelevat isiksust, aga ka laamendava poliitikuna esinevat – vastutada, suureks kasvada mitte tahtvat Peeter Paani Eesti Ekspressis 2016. aastal, ning tõdeb targalt: „Kõik poisid nendest katsumustest läbi ei tulegi, kukuvad ühiskonnast välja, jäävad igavese poisina sotsiaalsüsteemi (ühiskondliku emme) tiiva alla virelema või hukkuvad noorelt, jäädes kandma igavese nooruse potentsiaali ja paljutõotavuse lubadust.“

Üks pikemaid tekste on „Eesti mehelikkused“ (Vikerkaar 4–5/2014). Selle kirjutise üks mõjuvamaid väiteid on mu meelest, et 1990ndatel toiminud rahvuse emantsipatsioon tähendas eelkõige meeste emantsipatsiooni: „Naiste positsioon ühiskonnas isegi halvenes, võrreldes nõukogude ajaga, ning iseseisvate ja haritud Nõukogude Eesti naistele nähti avalikus diskursuses ette vaid rahvuskehandi taastootmisega seotud ülesandeid (ning naised ise olid sellega enamjagu nõus).“ Samuti kõneleb ta meie oludes uudselt ka meeste kihistumisest, mis oli samuti ränk protsess. Suletud suurettevõtted, kolhooside–sovhooside reorganiseerimine jätsid majandusliku turvatundeta paljud mehed, teised taas suutsid edukalt kasutada kapitalismi täiesti teistsuguseid tingimusi enese realiseerimiseks. Ka intellektuaalid marginaliseerusid ning hegemooniline maskuliinsus hakkas Eestis järjest vähem seostuma tarkuse ning üha rohkem hoopis praktilise tegutsemisega. Pilvre leiab, et kuigi majanduslik kihistumine puudutab ka naisi, seostub see enam meestega, kuna arusaam mehest kui leivateenijast on visa murduma. 

Lõbus lugemine on „Maag – mees nagu muiste“ (Feministeerium 2017), kus lahatakse uusvaimsuse lainel meie gurusid ja teadmataate. Nende seas on mitmeid värvikaid tegijaid, nagu vähemalt avalikkuse silmis pendlimehe abiga kinnisvara arendav ja iidseid idamaised elutarkusi jagav Urmas Sõõrumaa. Või siis Lilleoru tark Ingmar Villido, kes õpetab harmooniat, aga ka majanduslikku edu ergama. Ta viitab ka Robert Blyle, et ilmselt ihatakse (meie oludes sõna otseses mõttes) puuduva isa asemel spirituaalseid juhte, kes aitaks alkoholismi ja depressiooni asemel mütopoeetilist mehelikkust kogeda.

Barbi Pilvre. Veri ja kord. Tallinn, 2019

Prohvetlikuna, EKRE edule eelnevas artiklis kirjutab ta Eesti Ekspressis 2016: „Oma mõttekäikude imetlemisesse takerdunud poliitilisel eliidil on viimane aeg valge keskealise, väheharitud mehe (ja tema valge ülekaalulise naise) lugu ära kuulata. Muidu haarab ta püssi!“ Sama teemat jätkab ta 2019 essees „“Normaalsest“ pöördest“ (Delfi/ Eesti Ekspress), kus ta tugineb osalisest sotsioloogile Norbert Eliasele, kes on käsitlenud natside esiletõusu ning avanud kuidas sündis näiliselt võimatu – kõrgtehnoloogiline edenenud ühiskond jõudis juutide ja vähemuste massihävituseni. Ta hoiatab, et ka praegu tuleks radikaalselt meelestatud poolharitlaste ja rumalate retoorikat tõsiselt võtta ja mitte jääda uskuma teadmiste ja demokraatia tingimusteta võidukäiku.

Üks huvitavamaid tekste on „Naisjuhi dilemmad: tore tüdruk või tulehark“ (Director 4/2011). Ta kõneleb, kuidas meediapildis on naise kohaks kaasneda, dekoreerida, taustal püsida ning kuidas naissoost juhti koheldakse tema ebatavalise rolli tõttu eriti jõhkralt. Ta viitab ka didaktiliselt juhtimiskonsultant Lois P. Frankelile, osutades, et naised võtavad poliitikat ja äri kui suurt ja tõsist asja, mitte ei näe selle mängulisust; samuti seda, et töötegemise kõrval on olulised suhted. Mulle tundub veelgi olulisem osutus, et naiste puhul on suureks probleemiks teiste töö vabatahtlik ära tegemine, kaotades nii aega ja energiat. Samuti ootavad naised sageli tagasihoidlikult edutamisettepanekuid, mitte ei nõuta neid ise. „Mehed on väga head oma suhete hilisemas „kapitaliseerimises“, naised kipuvad selles osas tundma valehäbi,“ lisab Pilvre ja mainib ka: “Naised võtavad tööelu sageli liiga isiklikult, tundes end kõige eest vastutavana ja süüdlasena ning selline hoiak edu ei soosi.“ Samuti rõhutab ta Frankelile, osutades, et vältida tasuks flirti ja plikalikust, meestes isafiguuri nägemist ning teiste eest hoolitsemist. 

Mulle meeldib ka, kuidas Pilvre kirjutab, et naistel pole mõtet tehnoloogiakauguse üle uhke olla (Eesti Ekspress 2017). Mõeldes, et akutrelli kasutamine on ka hea tütarde võimestaja, lastes neil ise hakkama saada kasvõi pildi seina peale kinnitamise või lapse voodi kokkupanemisega. Ta tõdeb, et on tegelikult on päris hämmastav, et kuigi naised käsitlevad köögis mõnikord ohtlikke ja keerukaid masinaid, siis hoiduvad nad soorollile truuks jäädes näiteks klambripüstoli või mootorsae eest. 

Naistega seotud mõttemustritest rääkides kõneleb Pilvre näiteks blondiinist, millega haakuvad arusaamad peegelduvad näiteks „Libahundis“, kus heledapäised tegelased kuvasid üldsusele omast, turvalisust, tumedapäine Tiina aga metsikust ja võõrust. Ta toob välja ka samade juurtega tõupuhta ilu hindamise, mida kujustasid mitmed missid, eriti aga neitsilik Liis Tappo. Blondi peetakse sageli erootilises plaanis ligipääsetavaks ja lihtsameelseks, mis seostub ka erutava võimalusega lapsnaise kaudu pedofiilseid kihkusid rahuldada. 

Pilvre on enese tänast rolli määratledes öelnud muigamisi, et ta on „retrofeminist“. Mõneti on tal õigus – kasvõi „Virginia Woolf sind ei karda!“ lõimesid uurides näeme, et üsna sageli kaldutakse ortodoksseks homogeensuseks – eriarvamusi, vallatuid mõttekäike, aga ka lihtsalt naljaviskamist taunitakse, peale pannakse kommenteerimiskeeld. Väga tihti kiputakse järgima ka ameerikamaist probleemikäsitlust, saamata aru, et meil on siiski täitsa oma kultuurikontekst, mille juurestik on seotud pigem Nõukogude Liidu pärandi, aga ka põhjanaabritega. 

Pilvre hoidub õpetamast ning vagatsemast. Tema kirjutusviis jätab lugejale võimaluse oma peas autori mõtteavalduste üle rõõmustada ning nendele vastu vaielda, tekitab palju ideid ning ebatavalisi seoseid. Olgu selleks siis keele nägemine millegi enama kui tehnokraatliku kommunikatsioonivahendina või demonstreerides, kuidas meil eelkõige “kasulikke” venelasi, nagu sportlased, tõlgitakse eestlasteks, kuid muidu rõhutatakse küüniliselt, poliitilise kasu eesmärgil rahvuste erinevust. Eelkõige kutsub Pilvre vaatepunkt üles soorolle, meheks ja naiseks olemise üle tabudeta arutlema. Mõneti saadab ta meie ühiskonna sellega ehk justkui psühhoanalüütiku – Freudi ja Jungi manu, et pannes meid painetest, “lapsepõlvest” pärit traumadest, kõrgetest ootustest ja perekondlikest eeskujudest avameelselt arutlema ning sealt juba teadliku ja nutikamana edasi liikuma. Seega, vaprust kõigile!

12
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka