Soolise võrdõiguslikkusega on hästi, halvasti ning keskmiselt
Vabaühenduste liidu ajakiri Hea Kodanik küsis Feministeeriumilt ÜRO kestliku arengu soolise võrdõiguslikkuse eesmärgi kohta: kuidas hetkeseisu Eestis ja Eesti perspektiivist hindate? Mis on hästi, mis halvasti? Mida tuleks teha, et aastaks 2030 kõik korras oleks? Kuidas saavad vabaühendused panustada? Vastas Kadi Viik, leides, et Eestis on probleemid pigem inimeste hoiakutes ja käitumismustrites kui seadustes.
Eestis on soolise võrdõiguslikkusega hästi, halvasti ning keskmiselt. Osas valdkondades on toimunud edasiminekud, teistes paigalseis või isegi tagasiminekud. Positiivsena võib välja tuua selle, et riik on astunud hulga samme olukorra parandamiseks. Riigikogu ratifitseeris lõpuks Istanbuli konventsiooni, mille eesmärk on ennetada ja tõkestada naistevastast vägivalda ja perevägivalda. Valitsus võttis vastu heaolu arengukava 2016–2023, mis võimaldab strateegilisemalt läheneda soolise võrdõiguslikkuse edendamisele. Plaanis on reformida vanemahüvitise süsteemi, muutes seda paindlikumaks ja pikendades isadele mõeldud osa. Samuti on plaanis anda tööinspektsioonile õigus teostada järelevalvet naistele ja meestele võrdse palga maksmise üle.
Ühiskondlik tähelepanu
Üldse on positiivne et soolise ebavõrdsuse teemad saavad oluliselt rohkem poliitilist ja ühiskondliku tähelepanu kui mõned aastad tagasi. Viimastel aastatel on üsna teravalt arutletud näiteks selle üle, miks poliitikas on nii vähe naisi (saime ühtlasi oma ajaloo esimese naissoost presidendi) või kuidas vähendada naistevastast vägivalda (nähtus, mida veel kümme aastat tagasi toonase justiitsministri arvates olemas ei olnud). On näha rohkem sootundlikke poliitikameetmeid, nagu meeste tervise edendamisele suunatud kampaaniad. Tahaks aga näha rohkem sootundlikke poliitikaanalüüse, sest huvigrupid on pidevalt juhtinud tähelepanu sellele, et näiliselt neutraalsed poliitikameetmed võivad mõjutada naisi ja mehi üllatavalt erinevalt. Üldse on vabaühendused olnud aktiivsed ja häälekad ning see on mõjunud positiivselt.
Leidub aga ka probleemseid valdkondi, kus märkimisväärseid muudatusi pole toimunud. Üks selline on sooline palgalõhe ja sellega kaasnev naiste vaesus. Palgalõhe on viimastel aastatel natuke vähenenud, kuid endiselt lubamatult suur. Suur on ka haridus- ja tööalane sooline segregatsioon. Jätkuvalt on avalikus ruumis palju mõnitavat kõnepruuki ja soolise võrdõiguslikkuse probleemide naeruvääristamist. Viimati sai sellega hakkama justiitsminister Urmas Reinsalu, (üle)reageerides kultuuritegelaste pöördumisele EV100 kontsert-etenduse lavastaja küsimuses. Pärast teravat ühiskondlikku debatti vastu võetud ja jõustunud kooseluseadus ootab jätkuvalt rakendusakte, mistõttu on osa kooselulepingu sõlminud paare pidanud oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma.
Probleemiks on hoiakud
Mida tuleks teha, et aastaks 2030 kõik korras oleks? Kardan, et päris “korras” ei saa soolise võrdõiguslikkuse valdkond kunagi olema. Teatud nähtuste (näiteks perevägivalla või diskrimineerimise) täielik väljajuurimine on väga raske. Küll aga saab pakkuda ohvritele paremat kaitset ja sekkuda ennetavalt. Eestis on probleemid pigem inimeste hoiakutes ja käitumismustrites kui seadustes, mis muidugi ei tähenda, et seadused ei mõjuta hoiakuid või et nendega kõik korras oleks. Hoiakud ei muutu iseenesest ja üldse ei lähe midagi paremaks iseenesest. Selleks, et ühiskond soovitud suunas areneks, on vaja elavat poliitilist debatti valikute üle, aktiivset ja järjekindlat tööd. Passiivne lähenemine, et ajapikku kasvavad peale uued generatsioonid ning hoiakud muutuvad, võib viia taandarenguni. Nagu eespool mainisin, on hoiakuid võimalik mõjutada ka seadustega. Näiteks jagada vanemahüvitis vanemate vahel pooleks, et võrdsustada nende hoolduskoormust ja päriselt ka teha mõlemad vanemad lapse eest vastutavaks. Näiteks keelata seksi ostmine, sest see on sisuliselt teise inimese ekspluateerimine. Ühe ja sama probleemi lahendamiseks on erinevaid lahendusi.
Ja see on koht, kus vabaühendused peaksid ees käima ning sõnades ja tegudes näitama, millised alternatiivid on võimalikud ja soovitud. Riik lohiseb järel, aga see ongi normaalne.
Artikkel ilmus esimesena ajakirjas Hea Kodanik, kestliku arengu teemalises numbris, kus saab lugeda ka vaesusest, vastutustundlikust tarbimisest, tuleviku linnadest, kliimamuutustest, ebavõrdsusest ja paljust muust. Vaata tervet numbrit siit.
