Smugeldamise talumatu moraalsus

Pilt: www.pagulane.ee 

11. mail Postimehes ilmunud artiklis kirjutas Ramon Loik värvikalt sellest, kuidas smugeldajate võrgustikud inimesi ekspluateerivad, kasutades sõnu nagu inimkaubandus ja orjandus. See artikkel on indikatsioon üldisest mõtlemisest, mis on kõike muud kui moraalselt kaitstav. Kuna Euroopa Liit ei suuda kokku leppida muus kui smugeldajate vastases tegevuses, on ka ELi ainus lahendus Vahemere kriisi lahendamiseks retoorilised rünnakud smugeldajate aadressil ja nende demoniseerimine. Tegelikult võib asja vaadata ka teisiti: smugeldamine on küll ebaseaduslik, aga samas moraalne tegu, sest aitab inimestel pääseda surmast või vaesusest.

Igasugune inimeste ebaseaduslik üle piiri toimetamine ei ole inimkaubandus. Inimkaubandust defineeritakse ka meie karistusseadustikus selle järgi, et tegemist on ähvarduse või pettuse teel inimese prostitutsiooni või ekspulateerivale tööle (sealhulgas orjandusse) müümisega. Valdav enamik smugeldajate kliente on need aga vabatahtlikult ja kasutavad nende teenuseid vaid selleks, et ELi jõudes varjupaika küsida või elujärge parandada. Seega inimkaubandus see enamasti siiski ei ole.

Tänapäeva üks mõjukam filosoof Seyla Benhabib on välja toonud põhimõttelise vastuolu: ühest küljest on riigil suveräänne õigus otsustada, keda oma riiki lubada ja mitte lubada, ning teisest küljest tuleneb inimesel universaalsetest inimõigustest õiguse varjupaika taotleda ja saada. Pagulaste küsimuses põrkuvad need kaks eriti tugevalt. Riigi õigus kontrollida oma piiri versus inimese õigus saada varjupaika. Riik vs inimene. Suveräänsus vs inimõigused.

Immanuel Kant kirjutas üleilmsest õigusest universaalsele külalislahkusele, mis tähendab, et igaühel on õigus siseneda igasse riiki kui ta vajab abi või aga ka näiteks tahab äri teha, tingimusel, et ta eesmärgid on rahumeelsed. Euroopa ühest küljest rakendab seda põhimõtet laialt selles osas, mis puudutab EL liikmesriikide vahelist inimeste vaba liikumist, aga töötab selle põhimõtte vastaselt EL välispiiri tugevdades ja tingimusi karmistades. Kuidas ja millisel alusel suudame moraalselt argumenteerida, et näiteks Soome, Kreeka või Hispaania kodanikul ei ole mingeid piiranguid, et Eestis elada ja töötada, aga Süüria kodanik peab isegi varjupaiga taotlemiseks ette võtma ohtliku ja ebaseadusliku teekonna? Kas süürlane on siis meie jaoks vähem inimene kui kreeklane või soomlane?

Need, kes rahvuspopulistide hirmus sisserännet ohuna näitavad ja üha suuremat kindlust ehitavad, sunnivadki inimesed smugeldajate klientideks.

Kuigi inimestel on õigus varjupaika küsida, saavad nad seda teha vaid riigis viibides või piiripunktis. Aga sageli pole neil võimalik sinna pääsedagi. 2001. aastal võeti vasti EL määrus, mille kohaselt lennufirmad vastutavad selle eest, et nende klientidel on seaduslik alus sihtriiki siseneda. Vastasel juhul peavad nad omal kulul inimese tagasi saatma. Kuigi määruses on eraldi kirjutatud, et see ei tohi takistada inimestel varjupaika küsida, tähendab see faktiliselt, et lennufirmad ei lase lennukile kedagi, kellel poleks viisat või juba tunnustatud pagulasstaatust, mida saatkonnas taotledagi ei saa. Seega peab pagulane mõnesajaeurose lennupileti ostmise asemel kulutama palju rohkem raha ja aega ja seadma oma elu suurde ohtu, et ebaseaduslikke teid pidi Euroopasse pääseda.

Ka oma elujärje parandamiseks teise riiki kolimine pole ju põhimõtteliselt kuritegu. Eesti ja teiste rikaste (lääne)riikide inimesed saavad suuremate piiranguteta enamikesse maailma riikidesse kolida. Meilt ei nõuta viisasidki 134-s maailma riigis. Eestist ongi Soome elama läinud üle 50 000 inimese, mis pole hävitanud Soome rahvuslikku identiteeti ega kõigutanud nende suveräänsust. Samas juhuse tahtel Etioopias või Süürias sündinud inimene selliseid võimalusi nautida ei saa ning elujärje parandamine Euroopas õnnestub vaid äärmiselt suurte raskuste või elu hinnaga.

Siin tulevadki mängu smugeldajad kui viimane abinõu, et tagakiusamisest või surmast pääseda või ka lihtsalt oma elujärge parandada. Smugeldajate tegevus on küll ebaseaduslik ja kahtlemata majanduslikult motiveeritud, aga kui nende tegevuse tõttu pääseb mõni inimene surmast või tagakiusamisest või ka äärmuslikust vaesusest, siis kokkuvõttes on nende südametunnistus praegu kahjuks puhtam kui EL liidritel, kes on Euroopa kindlust ehitades moraalsed ja õiguslikud kohustused hüljanud.

Mida avatum, läbimõeldum ja eelarvamuste- ja hirmuvabam on rändepoliitika ning mida enam inimõigusi austav ja reaalselt varjupaika taotleda võimaldav on pagulaspoliitika, seda vähem saab õigustada smugeldajate tegevust. Meie võimuses on muuta inimeste smugeldamine lisaks õiguslikult ka moraalselt õigustamatuks, aga see nõuab rändepoliitika tõsist ümbervaatamist.

Artikkel ilmus 11. mail blogis Nihilist.fm.

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.