Signe Riisalo: ühiskonnas määrab sugu kahetsusväärselt palju

Kohalike valimiste eel vestleb Feministeerium naistega, kes on hiljuti poliitikasse tulnud. Seekord kohtusime Signe Riisaloga, kes kandideerib Reformierakonna nimekirjas. Rääkisime sellest, miks Signe poliitikasse tuli, miks maratoni saab poliitikaga võrrelda ja miks ta ennast feministiks peab.

Miks otsustasid poliitikasse minna?

Mõte panustada avalikku ellu ei ole mulle võõras, see on kogu aeg minus istunud. Kui läksin 1993. aastal Tallinna Ülikooli sotsiaaltööd õppima, küsiti miks. Kõik ootasid vastust, et tahan inimesi aidata. Mina ütlesin, et tahan sotsiaalministriks saada ja maailma parandada. Täna ma ei tea, kas ma just sotsiaalministriks tahan saada, aga küll tean, et minus on kogemust, teadmist ja oskusi mida saaks rakendada kogukonna hüvanguks. Tegelikult kandideerisin ka 1999. aastal, aga olin siis suhteliselt ebateadlik tegelane. Ega ma sellest suurt midagi ei mäleta ka.

Mis erakond toona oli?

Ikka sama. Olin Liberaal-Demokraatliku Partei asutajaliige 90ndate alguses ning olen olnud selle juhatuses ja noortekogu esinaine. Liberaalne maailmavaade sai valitud ammu ja sellele olen truuks jäänud. Reformierakond on selle õigusjärglane.

Mis teemale keskendud?

Mind huvitab sotsiaalteenuste korraldus. Esiteks nende teenuste integreeritus tervishoiu ja haridusvaldkonnaga. Tahan, et teenused oleksid inimestele mugavamalt kättesaadavad, et lapsevanemad ei peaks jooksma eri asutuste uste taga. Peaks olema võimalik astuda sisse ühest uksest ja saada abi ja tuge kõikidele pere lastele, ka siis, kui nad on eri vanuses. Sama on ka eakatega. Abi korraldamine, ligipääsetavus ja kättesaadavus peaksid olema inimesekesksed, mitte ametkondade kesksed.

Ütlesid kunagi uljalt, et tahad ministriks saada. Milline on sinu pikem plaan poliitikaga? Kas plaanid kandideerida ka riigikogu valimistel?

Ütlen selle kohta nii. Mulle meeldib maraton. Mitte, et see eile mul kõige paremini välja oleks tulnud, aga ma jõudsin finišisse ja see on kõige tähtsam (kohtume päev pärast Tallinna maratoni, kui Signe veel lonkab ja Kalamaja Facebooki grupis käib paralleelselt kümme diskussiooni teemal, kuidas on võimalik terve linnaosa sulgeda nii, et trammid ka ei liigu. Toim). Sama lugu on mistahes muu asjaga mida elus ette võtan. Käsitlen asju maratonina, kus on algus ja lõpp ning mille keskel on rõõmu, muret ja pingutust. Ja selleks kõigeks peab ettevalmistus olema. Nii ka poliitikas. Kindlasti ei tule ma valimismöllu selleks, et läbi astuda. Mul on pikem plaan. Kui tahad midagi päriselt muuta, vajab see aega. Olen olnud riigiametnik 1993. aastast. Loodan, et olen suutnud endast seda jälge maha jätta, et ametnik ei ole ilmtingimata loll, omakasupüüdlik ja paha. Kui suudan poliitikamaastikul sama jälje jätta, siis olen midagi ära teinud.

Rääkides maratonist… Üks meie püsilugeja nägi sind eile jooksmas ja palus spetsiaalselt küsida, mis ajaga lõpetasid.

Oi, mul oli eile ajaga pahasti, see oli täpselt tund aega rohkem, kui mul tavaliselt on olnud. Umbes 5:44 tuli. Olin eelmisel nädalal haige ja jalad olid kohutavalt valusad. See kõik oli kohutav tragöödia, lonkasin ja vaevlesin, aga lõpetasin (naerab).

Signe Riisalo Berliini maratonil. Ta on jooksnud ka Riia ja New Yorgi maratonidel.

Kas sind kutsuti seekord kandideerima?

Jah, Yoko Alender on mulle juba mõnda aega püüdnud selgeks teha, et see on hea mõte, arvestades minu teadmisi ja kogemust sotsiaalpoliitikavaldkonnas. Venitasin siiski otsusega kaua. Mulle tundub, et isegi liiga kaua. Liitusin sedavõrd hilja, et ma ei jõudnud erakonna Tallinna programmi panustada.

Kas oled poliitikas kogenud seksismi?

Poliitikas olen veel liiga vähe olnud, aga saan rääkida oma elukogemusest. Olen varsti 49, üsna väljakujunenud isiksus ja tean mida tahan. Päris keeruline on mulle varba peale astuda või naiseks olemist süüks panna. Aastatega on kogunenud teadmisi ja kompetentsi ja see annab respekti. Kui keegi on ebaviisakas või väljendab hoiakuid, mis võiksid jääda eelmisesse või üleeelmisesse sajandisse, ei võta ma seda isiklikult. Mul on pigem kahju inimestest, kes ei suuda ajaga kaasa käia ja võtta soorolle sellistena nagu nad tänapäeval tegelikult on.

Kas ümberringi näed probleemset suhtumist naissoost poliitikutesse või üldse naistesse, kes on kõrgel positsioonil?

See kõik sõltub naisest. Kui oled sotsiaalselt ja emotsionaalselt intelligentne naine ja lisaks veel tark ja kompetentne oma erialal, siis seda naljalt ei juhtu. Kui keegi ka üritab sind tasalülitada, pannakse ta tavaliselt väga hästi paika. Aga inimeste ambitsioonid ja enesehinnangud ei ole alati päris paigas. Kui hüppad üle oma varju, võid vastu nina saada küll ja kõige lihtsam kellelgi seda teha on läbi sooaspekti.

Mulle tundub, et pole vähe ka neid mehi, kes üle oma varju hüppavad, aga nad pääsevad kuidagi kergemini. Nad ei esinda tervet meessugu nagu “naisminister” justkui esindab tervet naissugu.

Jah, nendele näiteks ei öelda, et mine koju lapsi kasvatama. Meestel justkui oleks rohkem õigustust sellel positsioonil olla, kompetentsusest sõltumata.

Kuidas lähedased suhtuvad? Kas pere toetab sind?

Jah. Rääkisin enne kandideerimisotsust selle läbi oma vanematega, õdedega, poja ja tema elukaaslasega, 9-aastase tütrega. Küsisin ka Tiit Riisalolt nõu, kuigi me ei ela praegu koos. Kõik need inimesed on oma toetava sõna öelnud.

Kas Tiit Riisalo andis nõu?

Jah, ta soovitas mitte pea ees tulle tormata, ikka kaaluda, mõelda, analüüsida ja tööd teha. Tal on selles valdkonnas teatav varasem kogemus olemas. (Tiit Riisalo on endine IRLi peasekretär ja töötab praegu presidendi kantselei direktorina. Toim)

Kas on mõni naispoliitik, kes sulle eriti meeldib?

Presidendi kohta ei saa päris poliitik öelda, aga mulle on sümpaatne joon, mida Kersti Kaljulaid ajab. See on hästi tänapäevane, inimesekeskne ja avatud.

On poliitikasse üldse rohkem naisi vaja?

Igale poole on naisi vaja, see on tasakaalustatud ühiskonna osa. Naiste osalemine ühiskonnas otsustusprotsesside juures muudab oluliselt ühiskonna hoiakuid ja väärtusi. Aga arvan, et kvoodid ei ole lahendus. Midagi muud peab ühiskonnas muutuma, et naised oleksid aktiivsemad ja võibolla ka jõulisemalt välja tulema oma seisukohtadega. Mulle tundub ka, et see inimkesksus ja avatus, mida enne presidendi puhul mainisin, on asjad, mida naistelt võiks rohkem tulla.

Mida sinu arvates peaks tegema, et poliitikas rohkem naisi oleks?

Pikaajalise riigiametnikuna olen aru saanud, et võta sa kasutusele mistahes meetmeid, mingid protsessid käivad ikka oma rada. Küll on võimalik ühiskonnas laiemalt seda soodsat pinda luua, mis toetab seda ideed, et naised võiksid olla ambitsioonikamad. Positiivsed eeskujud on ka olulised. Poliitikas olemine ei ole ka midagi eriskummalist, oled ju seesama inimene, kes alati oled olnud. Aga sinus peab olema valmisolek, et teenid teistmoodi kui igapäevatöös. Teatud mõttes tood ennast turule. Igapäevatööd hästi tehes oled üsna vähe haavatav. Aga kui astud poliitikasse, oled keset turuplatsi kõigile mädamunade ja tomatitega loopida. Pead vaatama, et ei eksi. Võibolla naistele on see eksimine tugevamini karistatav. Aga ma ei pelga seda.

Kas pead ennast feministiks?

Kindlasti jah. Ühiskonnas määrab sugu kahetsusväärselt palju ja võiks vähem määrata. Minu jaoks ei ole sugu oluline, pigem inimesed.

Signe Riisalo kandideerib Reformierakonna nimekirjas Põhja-Tallinnas. Ta on viiendat põlve Kalamaja elanik ja kõva purjetaja. Alates 1993. aastast on ta sotsiaalministeeriumis töötanud lastekaitse ja hoolekandega. Teisi intervjuusid loe siit.