Seksist ja kasvatusest

Foto: Dainis Graveris / Unsplash

Feministeeriumi lugeja kirjutab, et seks ei ole üks kohutav pahe ja seksuaalkasvatus ei ole seksi propageerimine.

Voh, kus nüüd panin pealkirja! Eeldatavasti kutsub see paljusid klikkima, uudistama, mis looga on tegu. Miks see nii on? Kas seetõttu, et jätkuvalt on suur osa meie elanikkonnast üles kasvanud nõukogude ajal, mil seksuaalsusest rääkimine oli tabu? See on justkui suur saladus, mida kogu täiskasvanute maailm teab. Patt, millest ei räägita. Paar nädalat tagasi Postimehes ilmunud Lauri Vahtre artikkel süütuse kaotamisest väljendas ka hästi seda, kuidas seks ja seksuaalsus on midagi taunimisväärt. Lause „Või kui seksuaalarengu õpiku kombel ajast ette tõtata, siis võiks ju valmida ka koolieelikutele suunatud metoodiline materjal viinajoomise, tubaka suitsetamise, abordi tegemise ja maohaavandite vältimise kohta“ väljendab mu meelest hästi tolle artikli autori suhtumist seksi kui ühte jubedasse pahesse.

Jah, ka mina kuulun nende lapsevanemate hulka, kes on suures kasvanud nõukogude ajal ja 90ndate Eestis, kus neist asjust ei räägitud. Minu vestlus oma vanematega seksuaalsuse teemal piirdus sellega, et kui 16aastaselt oma esimese peikaga suvilasse läksin, hüüdis isa kõrvalt toast mu emale „Malle, kas sa NEIST ASJUST tüdrukule rääkinud oled?“. Teismelisele kohaselt nähvasin seepeale, et olen teadlik, et kurg toob lapsed. Aga ega ma palju rohkem teadnudki, kui et kurel pole inimlaste ilmaletulekuga mingit pistmist ja „seks“ on see sõna, mida mu vanemad vältisid. Siinkohal pean vajalikuks öelda, et ma ei tee oma vanematele etteheiteid, kuna mõistan ka seda, mis ajast nemad tulid. Nüüd ise lapsevanemana olen üritanud end kasvatada, et sellest tabutundest jagu saada. Miks siis? Sest ma pean oma lastest lugu, tahan, et neil oleks oma küsimustele vastused. Soovin, et neil ei tekiks väärastunud maailmapilti, mis on hõlbus kujunema, kui nad ise oma küsimustele internetiavarustest vastuseid otsima hakkavad. Pornosaitidelt vastuvaatav võib tekitada väga vale arusaama seksist, inimeste kehadest ja naistesse suhtumisest. 

Seksuaalkasvatus ei ole seksi propageerimine

Mitmel konservatiivsemat sorti poliitikul ja teistel sel teemal negatiivselt sõnavõtvatel isikutel on miskipärast arusaam, et seksuaalkasvatus võrdub seksi propageerimisega. Statistika aga räägib hoopis vastupidist – tänu sellele, et Eesti võttis 90ndate keskpaigas üle Lääne riikides välja töötatud seksuaalkasvatuse programmi koolides, oleme üks suur edulugu teismeliste abortide vähenemises. 

Seda väidet illustreerivad kõige paremini Tervise Arengu Instituudi andmebaasi andmed. 1996. aastal tegi aborti 1916 alla 19aastast noort naist. 2019. aastal oli sama näitaja 261! Sarnased numbrid ja proportsioonid iseloomustavad teismeliste sünnitajate hulka – kui 1996. aastal sünnitasid teismelised Eestis 1718 last, siis 2019. aastal sündis samas vanusrühmas noortel vaid 257 last. See tähendab, et 23 aastaga on vastavad näitajad vähenenud ligikaudu seitse korda!

Mis siis nende 23 aastaga muutunud on? 1996. aastal lisati Eestis kõigi kooliastmete õppekavasse kohustuslik inimeseõpetus, mille kaudu jõudis seksuaalharidus järgnevatel aastatel enamiku õpilasteni. 2015. aastal kirjutas Piia Osula artiklis „Koolide seksuaalharidus aitas teismeliste rasedusi tublisti vähendada“ järgmist: „Eestis on teismeliste ehk 15–19aastaste raseduste arvu vähenemine olnud lausa üks Euroopa Liidu kiiremaid.“ 

See, et me 90ndatel aastatel õppisime teiste riikide kogemusest ja võtsime seksuaalhariduse oma koolide õppekavadesse, on järjekordne meie riigi edulugu. Seda enam jääb arusaamatuks, miks viimasel ajal on tekitanud koolieelses eas laste seksuaalkasvatuse teema nii palju furoori. Samuti tundub see jabur konservatiivsema tiiva esindajate poolt, kellele on oluline ju ka abortide teema – kas pole need numbrid mitte piisav tõestus sellest, et teavitamisega on võimalik teha imesid ja keelustamine tekitab pigem vastupidise efekti?

Loo autor on toimetusele teada.

21
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka