Reaktsioonid ühele avalikule kirjale: argiseksism ja vägivald

Komprana esitatud materjali avaliku kirja autorite vastu. Fotol Sandra Jõgeva ja Jevgeni Ossinovski, meemi autor kasutaja Roosa Udu Facebookist

Avalik kiri Eesti Kultuurkapitali nõukogule seoses kunstnik Marco Laimrele määratud “Ela ja sära” stpiendiumiga (15 600 eurot) ilmus Eesti Rahvusringhäälingu portaalis selle aasta 15. juulil. See ilmus artikli vormis, kus olid lisaks kirjale välja toodud nii Kulka kommunikatsioonijuhi kommentaar kui ka Marco Laimre kommentaarist keeldumine.

Kirjale olid peale minu alla kirjutanud kunstnikud Mare Tralla ja Kadi Soosalu (kunstnikunimega Kadi Estland) ning kunstiteadlased ja kuraatorid Rebeka Põldsam ning Mari Laanemets. Muuhulgas tõstis avalik kiri esile fakti, et vastne “Ela ja sära” laureaat oli 2012. aastal jõudnud lepitusmenetlusele naisega, keda ta pool aastat varem avalikul üritusel füüsiliselt ründas ning kes selle vägivallateo kohta politseile avalduse tegi. Asja tegi veelgi hullemaks fakt, et Marco Laimre oli juhtunu ajal EKA fotograafia kateedri professor ja kannatanu sama kõrgkooli tudeng. Varem neil märkimisväärseid kokkupuuteid polnud, ohver jäi näituse avamise järgse peo ajal purjus professorile, kes oli sel hetkel kistud eraelulisse draamasse, lihtsalt jalgu. (Ja mida teeb suurt kasvu ärritunud mees endast tunduvalt väiksema naisega, kes on valel ajal vales kohas? Virutab vastu seina, mida muud…)

Kiri oli seisnud ERRi toimetuses täpselt nädala, kuna sealne toimetaja soovis näha kannatanu politseipabereid, too aga oli suvisel ajal Tallinnast väljas. Vägivallas süüdi jäänud endine professor oli ERRi toimetajale nimelt kinnitanud, et tegu on kuulujutuga, hoolimata selle kohta Õhtulehes omal ajal ilmunud artiklist.

Operatsiooniarm ja psühholoogiline kahju

Kohtusime lõpuks kolmekesi: mina, kannatanu, ERRi toimetaja. Lugesime politseipabereid, mille hulgas olid kuludokumendid psühholoogilise abi kohta, mida oli osutatud nii kannatanule endale kui tema juhtunu hetkel teismelisele tütrele, kes emaga näituse avamisel kaasas oli. Kellel tekkisid peale seda, kui ta nägi, kuidas professor emale kallale läks, tõsised psühholoogilised probleemid: nimelt asus tema kool professori tollase kodumaja kõrvaltänavas ja ta ei julgenud enam kooli minna. Kuulsime kannatanu värskest operatsioonihaavast, mis juhtunu tagajärjel viga sai ning jättis lõpuks endast järele palju märgatavama armi, kui eeldada võis. Nägime seda armi. Kuulsime, et tuntud kunstnik, keda politseisse pealtnägijana tunnistusi andma kutsuti, püüdis professori kaitseks valetada. Aga ka seda, et politseis jäi Laimre endale lõpuni kindlaks: juhtunus olid mõlemad osapooled võrdselt süüdi.

Muuseas: miks ma sellest vägivaldsest loost, mis on nüüdseks teatud (kunsti)ringkonnas üldtuntud, ühe esimesena teada sain? Sõitsin nimelt kolm päeva pärast juhtunut tühjas hilisõhtuses trollis koju, kus nägin kannatanut, keda teadsin seni pealiskaudselt. Kaks põhimõtteliselt vaid teretuttavat inimest, tühi ühissõiduk, mida sa ikka ütled. “Tere… kuidas läheb?” Vastuseks kuulsin loo, mis ei lasknud mul hästi magama jääda. Eriti jäi piinama kannatanu väljendatud mõte, et ta tundis end kohutavalt, kuna pärast rünnakut tundis ta, et sisuliselt keegi seal afterparty’ĺ viibinutest pole valmis teda kaitsma. Et pigem hoitakse professori poole. Ja et pärast juhtunut tekitas tal mõte külastada edaspidi kunstiüritusi suurt ebamugavust. Kannatanu lisas ka, et otsustas kõigepealt oodata kolm päeva Laimre vabandust; vabandust, mida loomulikult ei tulnud.

“Kompra”, Uued Uudised ja Roosa Udu

Niisiis, kiri ilmus ERRis, kust see uudis edasi mujale ei levinudki. Kahtlen ausalt öeldes, kas laiemale avalikkusele, kes praeguseks kunstist vägagi võõrdunud, ütleb vägaivallatseja nimi midagi. Eriti, kuna tegemist on siiski endise ja mitte ametisoleva EKA professoriga.

Sotsiaalmeedias, kus avalik kiri Kultuurkapitali nõukogule kõigepealt avaldatigi, oli suhteliselt vaikne. Postitust jagati tagasihoidlikud 8 korda, see sai 33 kommentaari ja 85 laiki. 

Samal päeval, 15. juulil ilmus EKRE portaalis uueduudised.ee lugu pealkirjaga “Marufeministlike kunstnike protest Kultuurikapitalile (kirjaviis muutmata). “Kõiges on süüdi paremäärmuslased”. See tõlgendus jäigi tegelikult avalikule vastureaktsioonile iseloomulikuks. Ei ilmunud mitte ühtki mõtteavaldust, mis oleks avaliku kirja üht peamist ajendit – professori vägivalda tudengi suhtes – ühemõtteliselt tauninud. Ei mingit arutelu võimuvahekordade ja nende kuritarvitamise üle. Üldse mehe vägivalla suhtes naise vastu. Ja pean tunnistama, et see šokeeris mind väga.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ei mingit arutelu võimuvahekordade ja nende kuritarvitamise üle. Üldse mehe vägivalla suhtes naise vastu. Ja pean tunnistama, et see šokeeris mind väga.
Sain aru, et tuntud inimesi vägivaldsuse ilmsiks tulemisel leidub küllaga neid, kes näevad eelkõige temas endas ohvrit. Lendavad sõnad nagu “häbimärgistamine”, “risti löömine”, “kividega surnuks loopimine” ja “nõiajaht”. Et levinud ettekujutus kokkuleppemenetluse olemusest on see, et inimene ikka pole süüdi. (Tegelikult on vastupidi: ilma süü omaksvõtmiseta seda ei sõlmitagi.)

Rohkem kui Marco Laimret, keda meedias või ka sotsiaalmeedias minu teada avalikult ei süüdistatudki, süüdistati hoopis kirja kirjutajaid – ja seda peamiselt nende kunstipraktikate põhjal! Küsiti sisuliselt ka seda, kas me tahame totalitaarset režiimi, kus kodanike moraali üle on ühiskondlik kontroll.

Anonüümne Facebooki kasutaja koodnimega Roosa Udu, kes muidu tundub keskenduvat Eesti poliitikale, töötas läbi palju kunstiteemalisi artikleid ning püüdis neist leida kirja kirjutajaid kompromiteerivaid tsitaate (ausalt, kunstiartiklite puhul on seda üsna raske teha, aga tundub, et anything goes) ja valmistas nende tsitaatidega piltkollaaže. Iseloomulik näide: minu puhul isiklikult oli taoliseks “kompraks” loetud isegi sotsiaalmeedia foto, kus pärast ETV vestlussaate salvestust poseerin seal samuti osalenud endise sotsist ministri Jevgeni Ossinovskiga!

Keda huvitab ohver? Kes on ohver?

EKA töötaja, kunstiteadlane ja kuraator Maarin Ektermann (FBs Maarin Mürk) kirjutas sotsiaalmeediasse kirjale omamoodi avaliku vastuse. Peamise probleemina tõstatas ta küsimuse, et kui kaua peaks taolise avalikuks saanud väärteo puhul inimene nn põranda all püsima (”Kas Kulkalt toetust tohib saada? Kui palju oleks sobiv? Kas EKLi nn töötu-stipendiumit tohiks saada?”). Ektermann soovitab avaliku probleemi tõstatamise asemel pöörduda vaikselt ja viisakalt EKA tollase juhtkonna või Kulka poole. 

Isiklikult vaidlen nüüd ja vaidlesin poolteist kuud tagasi sotsiaalmeedias, kui avalik kiri ning selle vastukajad ilmusid, taolisele suhtumisele vastu. Põhiline probleem ongi selles, et süsteem ennast ise ei reguleeri: taolisi intsidente eelistatakse pidada kahetsusväärseteks üksikjuhtumiteks, millest on sünnis vaikida. On vaja kiiresti andestada vägivallatsejale, nagu president Kersti Kaljulaid Tiit Ojasoo juhtumi puhul ning “104 kirjaga” seoses soovitas. Kogu psühholoogiline taak jääb ohvrile, vägivallatseja võib oma eluga rahus edasi minna. Võib kindlalt öelda, et juhul, kui asjad ei tule avalikuks, ei ole neil tagajärgi kellegi muu kui ohvri jaoks.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Kogu psühholoogiline taak jääb ohvrile, vägivallatseja võib oma eluga rahus edasi minna. Võib kindlalt öelda, et juhul, kui asjad ei tule avalikuks, ei ole neil tagajärgi kellegi muu kui ohvri jaoks.
Keda huvitab mingi tundmatu naise saatus, kui mängus on tuntud mees?

See on minu isiklik kogemus selle avaliku kirja ühe autorina. Isiklikult ei ole minuga sellest palju rääkima tuldud: kui, siis heidetakse ette, et kirjas olid erineva kaalukategooria teod ühte patta pandud ja et nüüd on lihtsalt oma kunsti tegev Marko Mäetamm, kelle teosed Maret Tralla näituse avamise performance’il kinni kattis, kuidagi võrdsustatud inimesi ründava Laimrega. “See on sama, kui vihastada Miki-Hiire koomiksi peale!” “Need on ju lihtsalt kriipsujukud!” (Jah, ma usun, et need eri asjad panustavad mõlemad ühtmoodi seksismi ja naiste alavääristamisse!)

Kahjuks ei ole see üksikjuhtum

Küll aga olen saanud nii mitu sõnumit mitte kuigivõrd tuttavatelt inimestelt, kes on kirjutanud isiklikult pealt nähtud nii kõnealuse kui ka teiste tuntud Eesti kunstivälja meeste vägivallategudest, mis tihti on aset leidnud avalikus ruumis. Jah, olime osast neist kuulnud varemgi, osa kirjale allakirjutanutest on olnud vägivallale tunnistajakski ja eks see andis ka olulise tõuke pöördumise kirjutamiseks. Tõesti on mõne inimese puhul kahjuks tegu pigem korduva käitumismustriga kui õnnetu üksikjuhtumiga. Samas teadsime ka, et pöördumises väljatoodud juhtum on ainus, mis on võtnud juriidilise käigu.

Mul on kogu toimunu suhtes siiani mõnevõrra segased tunded. Näiteks on mul ebamugav, mõeldes just sisse antud Kulka taotlusele ning arvestades, et seda hindavad kohe komisjoni liikmed, kelle olulist otsust olen avalikult kritiseerinud ning seega võin olla neile olla ebameeldiv isik. Ja vähemalt osa neist Kulka komisjoni liikmetest on endise professori endised õpilased ja/või praegused head tuttavad või sõbrad… Siiski loodan ma, et edaspidi on inimesed, kes on kogenud mõjukate inimeste halba või suisa kriminaalset kohtlemist või selle tunnistajaks olnud, juhtunut avalikustama julgemad. Ja et võibolla on see kiri üks väike samm selles suunas.

30
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka