Queer koomik James Lórien MacDonald: ma ei naera trauma üle, vaid räägin, mis võinuks olla

James Lórien MacDonald on Helsingis elav püstijalakoomik, kes esines juuli keskel oma viimase etendusega “Gender Euphoria” Tallinnas lokaalis Heldeke!. Heldeke! on muide üks lahe kelder Kalamajas, kus aeg-ajalt ka feministlikku komöödiat ja mahlakat burleski näha saab. James võtab etendustes ette soolisuse küsimused paljude nurkade alt. Komöödia on Jamesi jaoks kõlapind, reaalsuse kahtluse alla seadmiseks, eelarvamuste kummutamiseks ja väga roppude lugude jutustamiseks. Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusik kohtus temaga, et rääkida raskustest nalja tegemisel, kaasavast naerutamisest ja trauma taasesitamisest naljana. Lisaks andis James häid soovitusi koomikute kohta, keda tasub jälgida.

Kuidas sa üldse komöödiažanri enda jaoks leidsid?

Olen õppinud Kanadas teatrikoolis, Helsingisse kolisin 17 aastat tagasi 2002. aastal ja tegelesin siis eksperimentaal- ja füüsilise teatriga. Aga ma ei suutnud end elatada, sest ma polnud ametlikus näitlejate ametiühingus, nii et pidin uuesti teatriakadeemiasse minema. Lavastaja erialale ma sisse ei saanud ja proovisin etenduskunsti, mis mulle mõnda aega väga sobis, aga põlesin läbi. 

Paar mu sõpra tegid püstijalakomöödiat ja ma mõtlesin, et ma lihtsalt proovin ka korra, et näha, kuidas on, sest olen tahtnud seda kogemust. See oli kuskil seitse aastat tagasi. Ja sain aru, et komöödiat teha on raske ja veider. 

Ma ei suuda end ette kujutada stand-up’i tegemas, see tundub võimatult keeruline ala.

Jaa, see töö on väga suur proovikivi. Aga see läheb kergemaks, kui kaob ära see tunne, et mida ma teen siin inimeste ees. Ja sa saad aru, et inimeste naerma ajamine on palju lihtsam, kui sa arvasid. Kui sa saad pihta nõksudele, kuidas sina ise seda teed. Raske osa on seda tegema jääda püsivalt ja oma loomingu uue ja värskena hoidmine. Ja enese tagant utsitamine, sest see on päris võistluslik ala.

Püstijalakomöödiat jäin ma tegema ka sellepärast, et tahtsin suhelda erinevate inimestega. Teatrit teed sa teatriinimestele, etenduskunsti selle valdkonna inimestele, aga ma igatsesin kontakti laiema publikuga, kes pole tingimata kunstiharidusega.

Etenduse “Gender Euphoria” üks reklaampilte. Foto: Mira Eskelinen

Kas lähed ka närvi enne esinemisi? 

Ma olen endiselt enne esinemisi närvis. Alati. Vahel vähem, vahel rohkem. Enamik minu kolleege on. Enne esinemist vasardavad peas küsimused, et miks ma seda teen ometi?, ma ei suuda uskuda, et see ongi minu töö!, miks ma arvan, et ma oskan seda teha?, ma ei oska ju seda?. Ja siis ma lähen lavale ja teen selle šõu ära. Ja olen isegi hea! See on väga tavaline tundemöll. 

Sa räägid isiklikke lugusid ja mõnes mõttes tundub see lihtsam, sest valesti ei saa midagi minna. Aga sa oled sellevõrra ka haavatav. Kas sa oled sellepärast rohkem närviline?

Jah, aga ma ei karda olla haavatav. Igaühel on midagi, mis teeb teda haavatavaks. Haavatavuses on ka palju tugevust. Kõik tunnevad ebakindlust, mille põhjused pole küll kõigil samad, või mingit taaka, aga kõigil on mingid unistused ja ambitsioonid. Ja seda näidates näitame oma inimlikkust, ja ma arvan, et me vajame sellist kontakti teiste inimestega. 

Kas publiku reaktsioonid on olnud sinu jaoks üllatavad? 

Kohast kohta on reaktsioonid väga erinevad. Koht ja publik teevadki selle erinevaks. Kui ma teen pride’il show, siis enamik publikust ei vaja palju selgitusi, publikus on kindlasti ka hetekaid, aga kui koht on queer, siis sa saad öelda väga erinevaid asju, ja on teemasid, mida sa ei pea seletama. Laiemale publikule pean ma veidi rohkem tausta avama, et nad ei saaks valesti aru. Ma ju tahan, et nad aru saaksid, sest ma ju tahan neid naerma ajada. Vahel väiksemates linnades on inimesed väheke üllatunud, sest ma tulen nende jaoks sageli kapist välja laval esinemise jooksul. Enamik ei tea, et ma olen trans. Nad on tulnud lihtsalt komöödiaõhtule aega veetma, nad ei oota seda ja ei tea, mida selle infoga peale hakata. Aga see on muutumas. Mul ei ole mitte kunagi olnud negatiivset kogemust laval. Inimesed on üllatunud, aga huvitatud. Sageli on publikus mõni noor, kes tuleb pärast rääkima, et ta ei ole mitte kellegi jaoks välja tulnud, ja tahab seda minuga jagada. Ja ma saan temast hästi aru. 

Miks on queer’ide teemade arutamine komöödiavormis oluline? Sest sa jõuad rohkemateni inimesteni kui kunstiskeenel?

Üks asi on see, et trans- ja queer’ide inimeste lood on sageli või on olnud väga traagilised. Palju kannatust, kiusamist, üksindust ja piina. Ja ma tahan oma sõnumiga selle vastu veidi hakata, näidata kedagi, kes on naljakas ja kes lõbutseb ja kes ei kannata rohkem kui iga teine. Ja see on ka oluline lugu.

Teadlane ja aktivist Yasmin Nair on olnud ka kriitiline selle suhtes, et ainus viis, kuidas teatud identiteedid saaksid õigustatuks on trauma kaudu ja ainus aktsepteeritav queer narratiiv on traumanarratiiv. Samas koomik Hannah Gadsby on oma etenduses “Nanette” pikemalt tegelenud teemaga, kuidas on otseselt kahjulik muuta endaga iga päev juhtuv ebaõiglus ja traumaatilised kogemused naljadeks, sest see on iseennast toitev. Endaga juhtunust eemaldumine on allasurutud gruppidele sisse kodeeritud. Aga kas siis sellistest igapäevastest rasketest kogemuste tehtud kahjust on sellisel viisil üldse väljapääsu? Mida sa sellest arvad?

Ma arvan, et “Nanette” on imeline teos. Ma väga nautisin selle vaatamist, ja kui ta traumast rääkis, siis ma muidugi kohe suhestusin, et jah, see on see, mida ka mina laval teen. Ma ei nõustu tingimata tema eeldusega, et kui me selle üle naerame, siis me ei lõpeta seda kuidagi ja jätame trauma avatuks. Aga huvitav mõte on see ikkagi. Ja mina ei taha ennast trauma kaudu defineerida üldse. Ma näen asju, mis minuga on juhtunud, mitte niivõrd traumaatilisena, vaid pigem ebakõlana spetsiifiliste ühiskonna ootuste suhtes. Ja selle suhtes, kuidas asjad peaksid olema. Ühest küljest ma ei tunne, et ma naeran oma trauma üle, ma tunnen, et ma jagan nende kogemuste kaudu seda, mis oleks võinud olla. 

Hannah Gadsby. Foto: Marla Aufmuth / TED

Teine asi on see, et ma ju võiksin kõik ebameeldivad kogemused endas hoida, ja olla sellest mõjutatud terve elu. See oleks minu jaoks trauma alal hoidmine. Aga kui ma selle publikule vabastan, siis ma tunnen, et mul ei ole seda enam. See pidi olema traumaatiline, aga see on nüüd midagi muud. Aga ma armastan seda osa “Nanette’ist”, sest ta tõstatab komöödias väga huvitava küsimuse ja igaüks peab selle läbi mõtlema oma isiklikul moel.

Ma olen ka palju Twitteris ja ma näen, et hulka närvesöövam on queer’idel rääkida asjadest, mis on nauditav või mis läheb hästi kui rääkida millestki kohutavast, mida keegi tegi või ütles. Inimesed saavad palju jagamisi, kui nad räägivad millestki problemaatilisest või traumaatilisest. Samuti on palju kasutajaid, kelle terve Twitteri-olemus koosneb teistele inimestele toetuse avaldamisest, konstateerimisest, et sa oled väärtuslik ja sa oled piisav. Kui ma neid näen, siis ma mõtlen, et hästi, kui kellelgi on vaja seda just täna kuulda, on tore. Aga mulle ei ole vaja iga päev sotsiaalmeedia kaudu teada anda, et ma olen väärtuslik ja ma olen piisav. Ma tean! Ma tulen selle peale ise ka. Ja kui mul on selle järele vajadus, siis ma saan seda mujalt otsida, ma ei taha endast mõelda, kui kellestki, kes on pidevas paitamisvajaduses. Sest ma ei ole. Aga loomulikult on seda vahel vaja. Igal juhul just see queer olemise emotsionaalne maastik on praegu väga veider.

Milliste koomikute loomingut ja esinemisi sa ise naudid? Soovita palun Feministeeriumi lugejatele. 

Palju on tegijaid, kes meeldivad mulle eri põhjustel. Koomikud, kellest räägin, on ameeriklased või britid, kuna nad on ingliskeelsed. Ameeriklane Tig Notaro on imeline, väga imelik ja väga lahe. Maria Baford räägib väga avalikult vaimsetest haigustest. Ta on mitu korda sundravile saadetud. Ma täpselt ei tea, mis haigus tal on, aga see mõjutab ta elu tugevalt. Ta ainult ei räägi sellest, vaid ka esitab seda laval. See on hästi tore. Lõuna-Aafrikast pärit Trevor Noah, kellel on ka Daily Show, räägib oma püstijalakomöödiaetteastetes kolonialismist. Ma olen ka Stewart Lee suur fänn, tema intellektuaalse stiili pärast. Ta räägib rohkem klassist, maitsest ja kapitalismist, sellisel mõnusal äraspidisel viisil. USAst on palju koomikuid, kelle teemad on seotud sellega, kuidas nad on rassistatud, näiteks Ali Wong. 

Ta on väga rase ja räägib oma rasedusest, kandes leopardimustriga kleiti. Ta on oma esinemistes kehaline, ja see on väga vulgaarne, mis kehaga juhtub, kui inimene on rase. Samas sellest ei räägita. Ja tema kui Aasia taustaga naine, kelle kohta käib stereotüüp, et nad on seksuaalselt passiivsed ja korralikud, on väga ropu suuga ja see on tohutult naljakas. Mulle meeldib, kui inimesed tulevad lavale ja teevad oma kehaga midagi poliitilist. Veel tuleb meelde Jess Thom, väga huvitav UK koomik, kelle alter ego on Tourette’i Kangelane (Tourette’s Hero), tal on väga arenenud Tourette’i sündroom, kaasa arvatud vandumised. Nii et ta on laval, aga poole ajast ei suuda ta oma haigust kontrollida. Ta räägib paljudest asjadest, aga ka oma haigusest. See on lahe, sest ta kutsub vaatajaid endaga koos naerma selle üle, mis temaga toimub. Nii et kui hakata komöödiamaastikul ringi vaatama, leiab igasugu huvitavat kraami. 

Kui olen Eestis kogemata sattunud kuhugi baari õlut jooma ja seal on ootamatult hakanud stand-up’i vaba mikrofon või midagi taolist, olen kiiresti lahkunud, sest naljad on sageli seksistlikud ja ksenofoobsed. Sa oled Helsingis kaks püstijalakomöödiaõhtute sarja käima lükanud, räägi palun sellest kogemusest.

Feminstlistlike komöödiaõhtute sari algas nii, et keegi komöödiaringkonnast lihtsalt küsis, et kas me võiksime seda proovida. Ma ei eeldanud sellele pikka pidu. Ma olen feminist ja ma olen naljakas, aga ma ei teadnud, kas saab panna feministid kokku ühte ruumi ja palju nalja saada. Ja paljud mu sõbrad ütlesid, et jaa, me tahame tulla komöödiat vaatama, aga me oleme väsinud seksismist. Mul on hea meel, et komöödiaskeene on elav, ja ma toetan ariste, aga osa materjali on tõesti … Mõnikord sa ei taha seda kõike, mida sa niigi palju koged, veel raha eest ka lisaks näha ja kuulda. Komöödiažanr on lahe, aga mitte sellise materjaliga, oli feministlike komöödiaõhuid initsieeriv mõte. Kaks esimest üritust olid savijalgadel, sest me ei olnud materjali asjus väga hoolikad. Kui sa räägid kellestki, kes nimetab end feministiks, siis sa räägid väga laiast hulgast inimestest ja laiast poliitilisest spektrumist. Intersektsionaalses poliitikas rohkem kogenud leidsid, et osa materjali on solvav. Ja muidugi ei olnud enamik laval sellised feministid nagu mina. Algus oli keeruline, tuli leida tasakaal ja usaldus. Aga me otsustasime, et see on protsess ja et me töötame koos publikuga, üks õpetab teist ja vastupidi. Nüüd on vaib väga hea. Kasutame sisuhoiatusi, kui on teada, et laval esitatakse mõnda rasket teemat. Samuti vahetame ära vetsusildid, et igal pool oleks tualettruumid, mis sobivad ühtlaselt kõikidele. Taani koomikul Sophie Hagenil oli idee tekitada ärevussõbralikud istekohad, mis tähendab seda, et ukse lähedale saaksid istuda need, kes ise teavad, et neil on tõenäoliselt vajadus poole etenduse pealt lahkuda. Võibolla on sul pausi vaja, saad üles tõusta ja ära minna, nii et see ei sega ja sa ei satu oma liikumisega tähelepanu keskpunkti. 

Punch Up klubiõhtu Pori linnas Soomes. Pildil James ja Juuso Kekkonen. Foto: Teppo Ahola

Punch Up klubi tegin ma koos oma kolleegide Juuso Kekkoneni ja Mira Eskelineniga, kes on ühtlasi on ka drag’i-artist. Ma ei mäletagi, millal me alustasime, aga me tegime paar poliitilist komöödiaõhtut, mis olid väikesed ja ei läinud kõige paremini. Aga me üritasime. Nende esimeste lõpus tegi Mira harilikult drag’i-numbri. Ja sealt tuli komme tehagi drag’i iga komöödiaõhtu lõpuks ning siis idee mitmekesistada seda burleskiga, sest burleski ja drag’i skeened olid väga eraldiseisvad. Tahtsime mõlema ala tegijatega tuttavaks saada, vahel on meil esinenud ka ka spoken word poetry’ga ja vahel isegi räpitud. See on hästi mitmekesine šõu, mille põhiidee, et see on queer’i või intersektsionaalse fookusega. Lisaks on see lihtsalt lõbus õhtu, mille teostus on ka hea tehnilise tasemega. Väike samm edasi keldriruumidest, kus me harilikult esineme – ma küll armastan neid keldreid, aga on tore teha ka suuremaid üritusi.