Poola naisliikumise strateegilised valikud

Kuidas mobiliseerida naisi? Kui Poola parlament asus 2016. aasta sügisel menetlema täielikku abordikeeldu, korraldasid Poola naised streigi. Enam kui 150 Poola linna ja 60 riigi naised ja mehed ühinesid streigiga, mida tuntakse “Musta protesti” nime all. Protestid viisid selleni, et parlamendis hääletati abordikeelu karmistamine maha. Airi Triisberg ja Kadi Viik vestlesid Marta Lempartiga, ühe naiste streigi abikomitee juhiga, kes möödunud sügisel vabaühenduste liidu kutsel Eestit külastas. Jutuks tulid naistestreigi põhimõtted, strateegilised valikud ja toetavate meeste suhe protestidega, abordid ja poola feministlik liikumine.

Milline on üldse Poolas olukord abortidega?

Poolas tehakse aastas 150 000 ebaseaduslikku aborti. Need on tavalised abordid, naised ei taha lihtsalt rasedad olla. Aga need on ebaseaduslikud, sest nii ütleb seadus. Meil ei ole ka korralikku seksuaalharidust ning rasestumisvastased vahendid on väga kallid, riik neid ei soodusta. Üks uuring näitas, et Poolas tehakse rohkem aborte kui Saksamaal või riikides, kus on kättesaadavad rasestumisvastased vahendid, riigitoetus ja seksuaalharidus. See on ju ebanormaalne! Ka mina ei mõelnud varem sellele. Praegune olukord on kestnud aastast 1993, nii et olen liiga noor, et isegi teada, kuidas oli varem.

Millise karistusega naised aborti tehes riskivad?

Abort ei ole Poolas naistele karistatav, küll aga arstile. Naised saavad aborti teha välismaal. Aga meil on nüüd tekkinud kohutav olukord organisatsiooniga Ordo Iuris, see on ühe globaalse abordivastase võrgustiku spin-off. Nad kirjutasid peaprokurörile, et välismaal tehtud aborte tuleks karistada. Nad tahavad karistada inimesi, kes aitavad naistel aborte teha, näiteks sõidutades neid üle piiri Slovakkiasse või jagades infot, kus saab teha aborte. Ja peaprokurör saatis selle soovituse edasi igale prokurörile Poolas.

Rootsi naiste õiguste ajaloost on teada, et 1970. aastatel sõitsid hoopis rootsi naised Poolasse aborte tegema.

Jah, abort oli 1993. aastani seaduslik. Kui aga ametiühing Solidaarsus võitis ja kommunism langes, sai katoliku kirik oma toetuse eest valitsusele vastutasuks väga palju kinnisvara ja ära anti ka naiste õiguseid. See oli osa “kirikumaksust”.

Milline on Poola tänane feministlik liikumine?

Marta Lempart on 40-aastane ega ole professionaalne aktivist. Viimased viis aastat on ta juhtinud ehitusettevõtet. “See on väikeettevõte, perefirma,” selgitab ta. “Enne seda töötasin puuetega inimestega. Aga tegelikult olen jurist. Olen näiteks Poola viipekeele seaduse autor.” Praegu on Lempart kohtu all avalikus kohas megafoni kasutamise pärast.

See on väga palju muutunud, tekkinud on uus liikumine. Varem koosnes see peamiselt suurlinnas elavatest inimestest, kõrgema sissetulekuga naistest. Või näitlejatest ja kuulsustest. Olid ka need, kes juhtisid naiste varjupaiku. Tänu streikidele ja protestidele on nüüd tekkinud feministlik liikumine väiksemates ja keskmistes linnades. Isegi ida pool, kus katoliku kirik on väga tugev ja kus kõik valimised on võitnud PiS (Õigus ja õiglus, rahvuskonservatiivne poola erakond, toim).

Uus feministlik liikumine on majandusküsimustes väga tugev. Praegu maksab abort 1000 eurot. Selle raha saad kokku laenata ja paari aastaga ära maksta. Aga kui abort maksaks kaks korda rohkem, oleks see võimatu. Ja kui midagi kriminaliseerida, tõuseb hind veelgi. On ka alimentide küsimus. Poola justiitssüsteem ei suuda tagada inimestele alimente, milleks neil on õigus. Lisaks naiste kodutööd. Siin ei nõuta, et naistele kodutööde eest makstaks, vaid et nendega arvestataks pensioni määramisel. Naiste ja meeste pensionilõhe on 40 protsenti.

Nii et praegused protestid puudutavad suuresti majandusküsimusi. Paljud üksikemad osalevad streikides. Puudega laste emad. Ja naised, kes pole eales olnud aktivistid ja kelle ametitel pole aktivismiga mingit pistmist. Näiteks Saša, kes tegeleb meil küberturvalisusega, aga töötab muidu tööriistapoes. Ka mina polnud feministlik aktivist. Suurtes linnades on teisiti, seal on professionaalsed organisatsioonid. Aga paljud naised, kes protestides osalevad, ei kuulu ühtegi organisatsiooni.

Kas protestides osalevad ka eri põlvkonnad?

Enamik naisi on vanuses 30–45. Mõned on väga noored. Mõned on üle 50 ja mäletavad aega, mil abordid olid Poolas seaduslikud. Nad näevad, kui hull on praegune olukord. Nad avastasid endas nüüd feministi. See on väga äge. Nad on vanaemad, neil on toredad kodud, head elud. Nad on jäänud pensionile ja aitavad nüüd korraldada proteste.

Kas mehed toetavad liikumist? Või on meeste ja naiste vahel naiste õiguste küsimuses vastasseis?

See on raske küsimus. Umbes 20 protsenti streikijatest on mehed. Samas esinevad teles need hullud mehed, kes päriselt vihkavad naisi, näiteks mõned poliitikud ja konservatiivsed katoliiklased. Aga siis on väikesed linnad, kus arvad, et patriarhaat on väga tugev ning kus nais- ja demokraatlik liikumine koosneb viiest inimest, kellest kaks on mehed. Ja need mehed ütlevad, et neil on neid teisi mehi teles nähes häbi. Ma ei oodanud, et nii paljud mehed sellistes olukordades oma naisi nii tugevalt toetavad. Abikaasad ja vennad. Seda on äge näha.

Naised pidid õppima, et koosolekul ei pea nad meestele otsa vaatama, et nood kokku võtaksid, mida teha. Ja mehed pidid õppima oma arvamust endale hoidma, kui neilt seda ei küsita. Marssidel ei tohi ükski mees kõndida esireas. See on naiste aktsioon ja mehed võivad meid toetada. Suuremate linnade mehed, kes on inimõiguste aktivistid, pidid end jälgima. Selgus, et neil oli väga raske oma arvamust endale hoida. Mul on üks väga toetav meessoost sõber, kes ütles: “Teil on ainult naised mikrofoni ees ja see võib halb välja näha.” Nagu mida? Ükski naine ei leidnud, et see võib halb välja näha. Tänasin teda info eest ega teinud sellega mitte midagi.

Olime sõltumatu õigussüsteemi protestide organiseerimisel väga aktiivsed ning moodustasime pärast seda korralduskoalitsiooni. Pidime kaardistama, milliseid valdkondi valitsus järgmisena rünnata võib, näiteks vaba meedia, haridus jne. Pidime viiest valdkonnast valima välja kolm, millele keskenduda. Ütlesin, et tegelikult on valida ainult kaks valdkonda, sest üks valdkond on nagunii naiste õigused. Me isegi ei aruta seda, see jääb sisse. Kõik ütlesid ooo…okei. Võidakse öelda, et käitume halvasti või oleme väljapressijad, aga meid see ei huvita. Naiste küsimused peavad sisse jääma, kui me üldse midagi koos teeme.

Nii et see on oluline – demokraatia toetamine on seotud naiste õigustega. Esiteks seetõttu, et pole piisavalt inimesi, et organiseerimistööd eraldi korraldada. Teiseks on asi põhimõttes. Kõik peaksid teadma, et naiste õigused on osa sellest, mida valitsus ründab. Ja me kõik peame selle vastu võitlema. Kuna valitsuse lähenemine naistele on nii haige, saab nüüd olla kas valitsuse või naiste poolel. Hetkel kogume allkirju abordi legaliseerimiseks. Paljud ütlevad, et neil pole abordi osas seisukohta, aga nad ei talu, kuidas valitsus naisi kohtleb, ja kirjutavad seetõttu alla. Nii et ehk peaksime valitsust tänama.

Üleskutse streigile (videolink).

Eestis oleme tänavaile minemises üsna passiivsed. Mõned ütlevad, et see on nõukogude pärand, teised jälle, et see on meie kliimavöönd…

Haa, me protestime talv läbi!

Kuidas protestimisega Poolas üldse lood on? Varem ja nüüd?

Me vist armastame sõdimist. See on nagu rahvuslik eripära. Mis on muidugi rumalus, aga kui vaadata ajalugu, kommunistlikku perioodi, siis juhtus midagi iga paari aasta tagant. 1971, 1972, 1974, 1976… Inimesed on kogu aeg tänavale läinud. Meil toimusid ülestõusud isegi siis, kui Poolat veel polnud ning olid vaid Saksamaa, Austria ja Venemaa. Iga paarikümne aasta tagant toimus mingi mäss ja inimesed surid.

Eestis on lihtne mobiliseerida inimesi internetis, aga keerulisem jõuda “päris” protestideni. Meie viimane Pride 2017. aasta suvel oli positiivne erand.

Meil on romantilise kangelase narratiiv. Minu vanaisa põlvkonda kiusati taga, teda ennast peksid kommunistid nii rängalt, et ta kaotas ühe silma ja pidi osa maost eemaldama. Siis tuli mu vanemate põlvkond. Minu ema oli lendlehtede kuller ja tema sõber vahistati. Enamikul inimestest on peres selliseid lugusid. Kaks aastat tagasi, kui nägin politseinikku, võisin talt teed küsida. Nüüd tekib mul refleks maha istuda, sest võib-olla tahab ta mind peksta. See muudatus on toimunud väga kiiresti. Inimesed, kellel olid tavalised töökohad ja kes elasid tavalisi elusid, on nüüd aktivistid ja politsei on neid päriselt vahistanud. Neid kiusatakse taga ja neile esitatakse süüdistusi, mis pole protestidega seotud. Kui näiteks protestijad kannavad bännerit, millel seisab, et päästke demokraatia, süüdistatakse neid selles, et nad on teinud ebaseaduslikku reklaami avalikus kohas. Paljud poleks eales aimanud, et peavad käima ülekuulamistel ja kohtuistungitel.

Sa ootad ka kohtuistungeid?

Kolme. Kahte ruupori kasutamise eest avalikus kohas, mis läheb looduskeskkonna hävitamise paragrahvi alla, päriselt ka. Kolmandat selle eest, et püüdsin istudes ja karjudes üht seaduslikku kogunemist takistada.

Kas sa muretsed?

Tunnen end palju turvalisemalt kui väikekohtade inimesed. Meil on palju meediakajastust ja advokaadid ning meie kaitsmiseks kogutakse raha. Riskin 14 päeva arestiga, mis pole sama, mis viis aastat vangis. Kui politsei menetleb asja kohapeal, on trahv umbes 100 eurot. Kohtud aga karistavad 10 või 20 eurose trahviga. Nad pole jõudnud kõiki kohtunikke välja vahetada. Osa inimesi on kohtus ka võitnud, näiteks need, kes parlamendihoonesse sisenesid ja keda sealt välja tassiti. Kohtud annavad madalaid karistusi, et inimesed edasi ei kaebaks, aga inimestel on põhimõte, et nad protsessivad lõpuni, läbi kõigi kohtuastmete. Kohtud püüavad veenda meid maksma väikest trahvi, aga meie teatame, et ei maksa midagi. Sest kui me maksaksime, tunnistaksime end süüdi asjas, milles me ei ole süüdi. Aga õigussüsteem muutub väga kiiresti. Kohtute esimehi vallandatakse ja sealt läheb edasi allamäge.

Aga ma ei karda. Olen üsna turvaliselt hoitud. Kusagil neonatside kantsis on olukord palju hullem. Politsei pöörab pilgu eemale, kui neonatsid peksavad. Seal on päris hirm. Et valitsus toetab neonatse. Pärast seda kui neli natsi jalaga ühte demonstranti peksid, ütles valitsuse kõneisik, et ta ei kiida seda heaks, aga et ta mõistab. Nii et me kardame seda, mitte kohtuid, kohtuistungeid või trahve. Sest kui midagi meiega juhtub, siis ei saa me õiglust. Ja see takistab inimesi midagi ette võtmast. See on tõsiselt kurb. Meil oli kommunistlik miilits ja kõik teadsid, et nad tapavad inimesi. Väga lühikese ajaga sai politseist usaldusväärne institutsioon. Ja nüüd kaob see nii kiiresti, sest suhtumine muutub väga kiiresti. Ka riiki ei saa enam usaldada. Kui see kõik lõppeb, on meist saanud riik, kus ei ole sotsiaalset kapitali, usaldust ega usku riigi institutsioonidesse. Ja seda kõike oli nii raske üles ehitada pärast idabloki lagunemist! Kunagi arvasime, et riik on vaenlane ja iga riigiinstitutsioon eksib. Nüüd liigume kiiresti sinna tagasi. Ma vihkan seda, sest institutsioonide usaldus oli ka meie siirdeperioodi suur edulugu.

Kuidas oma streiki rahastate?

Suurte, üldiste asjade rahastamiseks kasutame ühisrahastusvorme internetis. Oleme kogunud 20 000 eurot trükisteks ja varustuseks. See läheb ainult väikelinnadesse. 50–100 linna aktivistid saavad ühisrahastust. Paljudel naistel ei ole raha, isegi väikest summat. Allkirjade kogumise riiklik komitee otsustas väikelinnadele raha mitte anda, sest seal ei koguta palju allkirju. Nii et need vaprad naised, kes julgesid väga vaenulikus keskkonnas koguda ehk seitse allkirja päevas, ei saanud mingit toetust. Meie otsustasime neid toetada. Varssavist öeldi mulle, et kohalikud aktivistid on alati pidanud oma printerite ja paberitega läbi ajama. Aga paljudel naistel ei ole selliseid töökohti, kus on printerid. Nad on lihttöölised. Neil ei ole ka kodus printereid. Või ei saa nad endale lubada printerivärvi ja paberi ostmist. Nii et pealinna ja ülejäänud riigi vahel on suur vahe. See väike raha on oluline. See on esindatuse küsimus. Kui korraldame üleriikliku kogunemise ja ei anna neile piletiraha, siis saavad tulla ainult jõukad. Ilma rahata osaleksid ainult suured linnad.

Naiste ja opositsiooniliikumise üldine seos on väga huvitav. Sisenesite läbi ühe teema, abordi, ja siis liikusite sealt edasi. Kirjeldasid, et kui viisite feministliku liikumise pealinnast välja, muutus ka feministlik teemakäsitlus. Kuidas sai ühest teemast opositsioonilise ja demokraatiameelse liikumise osa?

Võtsime parima, mis meil oli. Lähenesime läbi feministliku nurga, nii et inimesed said aru, kui naistevaenulik on praegune abordiseadus, aga kasutasime ära ka valitsusevastast meeleolu. Sest tegelikult on iva selles, kui hull on praegune valitsus.

Kas mõni opositsioonierakond või suur naisorganisatsioon on üritanud teie teemat kaaperdada?

Kogu aeg! Nad on saanud isegi auhindu. Meil on vasakpoolseid poliitikuid, kes väidavad, et nemad korraldasid naiste streigi. Ja meie ütleme, et sa ei olnud seal isegi kohal. Üks erakonnajuht, naine, helistas mulle kolm–neli päeva enne streiki, küsis igasugu küsimusi ning otsustas, et see ei tööta. Ta tegi enda streigi, kaks päeva varem. Ja nüüd saab ta auhindu meie streigi eest.

Üks erakond korraldas musta protesti internetis ja õhtudemonstratsioonid. Kui me kaks ja pool päeva hiljem magama läksime, kulutasid nad hunniku raha internetikampaaniale, mille sõnum oli, et nemad tegid kõike. Neil on vikipeediakanne ja makstud trollid, aga see ei tööta. Meie tegime rahvusvahelise naiste streigi ja ma olen päris agressiivne inimene, nii et ma võitlen vastu (naerab). Kuigi see oli nõme, töötame nüüd koos, kogudes allkirju abordi legaliseerimiseks. See poliitik, kes mulle helistas, üritab praegu streigi struktuure kaaperdada. Aga poliitikutega ongi nii. Nad on alati kohal, tulevad demonstratsioonidele, tahavad sõna võtta ja saavad kurjaks, kui me seda ei luba. Me oleme ikka veel homo soveticused, meil on Varssavi-inimeste ees mingi aukartus.

Kuidas sa oma motivatsiooni ülal hoiad, kui Poolas ja maailmas juhtuvad halvad asjad?

Kui me neid ei peata, lähevad asjad päris halvaks, eriti neonatside liikumise valguses. Füüsiline vägivald on halb. Nad moodustasid nüüd rahvusliku kaardiväe ja tohivad kasutada relvi. Kaardiväega on ühinenud valdavalt parempoolsetesse ühendustesse kuuluvad inimesed. Ministeeriumi lehel on kirjas, et nad tohivad kasutada valitsusevastaste meeleavalduste peatamiseks relvi. Nii et kõik võib juhtuda. See on meie motivatsioon – inimesed võivad päriselt viga saada, isegi surra.

Loomulikult on see frustreeriv. Aga ma näen neid naisi. Väikestes kohtades, kus on ainult üks kirik, alati parempoolne kohalik omavalitsus ja naised ei tee muud kui koristavad. Seal on see üks kohalik naine, kes osutab vastupanu, ja tal tekivad toetajad. Valitsus mõtles, et neil on Poolas sajaprotsendise toetusega kohad, ja see ei olegi nii. Sest seal on see üks naine ja see üks naine leiab teised. Näiteks üks naine, kes kogus allkirju abordi legaliseerimiseks, kirjutas sellest Facebookis. Ja teised naised hakkasid talle helistama ja temaga diskreetselt kohtuma, sest ta ei saanud teha seda avalikult, tänaval. Ta sõitis ringi oma külas ja naaberkülades ning naised muudkui helistasid, et kohtuda ja allkiri anda. See ongi vastuseis. Kõik ei lähe tänavatele, aga nad protestivad näiteks allkirju andes. Meil on ka lugu naisest, kes oma traktoriga tänaval protestis, sest see oli ainus viis tänaval seadust rikkumata aeglaselt liikuda. Ta oli talupidaja. Paar naist töötavad raamatukogus, nii et kohalikust raamatukogust on saanud vastupanuliikumise keskus.

See annabki jõudu. Küll aga ei meeldi mulle, et pealinlased tahavad, et asjad oleksid nagu varem – juht ütleb ja teised teevad. Me ei lähe sinna tagasi. Kui toimus õigussüsteemi protest, siis protestisid inimesed enam kui 300 linnas. Nad ei sõitnud pühapäeval bussiga Varssavisse parlamendi hoone ette. Inimesed jäid oma kohtadesse ja läksid tänavatele, isegi väikestes kohtades. Nad olid väga vaprad. Mõnes kohas oli neid ainult viis või viisteist, aga nad läksid ikka. See teeb mind optimistlikuks.