November: enesehoolitsus trollimise ajastul 

Kollaaži autor: Brit Pavelson

Mõni aeg tagasi tundus, et pull kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmisega on the lowest low. Eksisime. Praegu tungivad inimesed füüsiliselt LGBT ühingu üritusele, et seda nurjata. Rahulikke kogukonna teavitusürituse asukohti tuleb ootamatult muuta, et need osalejatele ohtlikud ega ebamugavad ei oleks. Jüri Ratase valitsuse erakond tegeleb riikliku homovaenuga, mille sisu on mõnelt mittetulundusühingult „raha ära võtmine“. Igaks juhuks uuesti – toetus, millest jutt käib, on projektipõhine, erinevalt erakondade ja nende soosikühenduste toetusest, kuhu raha voolab otse riigieelarverealt, ilma suuremaid selgitusi küsimata. 

Kuidas projektitoetust saadakse? Organisatsioon esitab selleks taotluse ehk projekti. Selle kokku panemine on korralik töö: tuleb vähemalt oma aastased tegevused põhjalikult läbi mõelda, eelarve koostada, spetsialistid leida, kusjuures mingeid lubadusi, et tööd ka päriselt jätkub, neile muidugi anda ei saa, sest projektide rahastus pole kunagi kindel. Siis läbib projekt hindamise, mille jooksul kas otsustatakse või ei otsustata tegevusteks raha eraldada. Tööks, mitte palmisaarele sõitmiseks. Tööks, mille osa tänapäeval kõige muu ehk päriselt töiste tegevuste hulgas on igapäevase sõimu ja trollimise talumine, alla keskmine tasu (mille pealt muidugi tasutakse riigile tagasi maksud). Tööks, mis on nii ühele haavatavale vähemuskogukonnale kui ka ühiskonnale tervikuna ülioluline, kui me tahame mõelda, et demokraatia puudutab tõepoolest kõiki inimesi. Tööks, mille iga kolmas tund on näiteks Feministeeriumis vabatahtlik ehk tasustamata.

Kuidas sellistes tingimustes ellu jääda ja oma tööst rõõmu tunda?

Enese eest hoolitsedes. Enesehoolitsust turundatakse väsinud naistele kui midagi, mida peab tegema lumivalges puhevil hommikumantlis. Selle juurde võiks käia lõhnaküünal, šokolaadi-näomask ja klaas veini ning see kõik võiks leida aset kuskil spaas (hashtag #selfcare ja #metime). Ja nii jääbki see enamasti kättesaamatuks kodus ja tööl ja vabakonnas rügavatele inimestele. Eriti nendele, kelle jala ümber ripuvad novembritatised ihuviljad, kes kisa abil suruvad igasugused isiklikud vajadused tahaplaanile. Nii võib lõõgastumisenõue põhjustada veel rohkem stressi, sest tundub kohustuslik, aga ei mahu lihtsalt ellu ära. Ja kõigile ei sobigi lootoseasendis istumine (näiteks Vice on kirjutanud, kuidas ärevuse all kannatavatele inimestele põhjustab lõõgastumine ärevust).

Enesehoolitsus tähendabki esmajärjekorras enda põhilistele vajadustele tähelepanu pööramist. Kui on vaja vetsu minna, siis tuleks seda teha ja mitte oodata, kuni põis lõhkemas. Kui on kõht tühi, tuleb seda täita, ja soovitavalt mitte rämpsuga. Kui on väsimus, tuleb puhata. Lõhnaküünla võid muidugi ka süüdata – kes meie siin oleme hinnanguid andma –, kuid see pole ilmselt primaarne. Oluline on enda vajadustest aru saada. Lihtne, kas pole?

Muidugi ei ole. Kui oled aastate jooksul harjunud, et teiste vajadused on olulisemad, ei oska võibolla enda vajadusi märgatagi. Kui elu pöörleb nii kiiresti, et õhtul avastad, et pole jälle päeva jooksul söönud (kui see õnnetu Snickers kõrvale jätta), ei ole selles midagi lihtsat. Enda vajadustest aru saamine ja nendele tähelepanu pööramine võib olla kosmoseteadus ka inimesele, kellel muidu pole mingeid probleeme riigihangete infosüsteemis purjetamise ja tollideklaratsioonide täitmisega. 

Stressisümptomid võivad olla ebamäärased ja otseselt mitte seostuda stressiga. Näiteks seljavalu, peavalu, seedimisprobleemid või nahaprobleemid ei pruugi viia järelduseni, et probleem on just stressis. Peavalu võib ju tekkida ka vedelikupuudusest (aga miks ma ei joo piisavalt vett, ei tule pähegi) ja nahaprobleemid kuivast siseõhust (aga miks ma väljas looduses enam ei käi, kes seda täpselt teab). Mäluprobleemid, kadunud rõõm või tunne, et oma elu üle puudub kontroll, osutavad juba otsesemalt stressile. Kuigi oleme ka kokku puutunud inimesega – võime teda kutsuda Viigiks – kes kahtlustas mäluprobleemides kasvajat, mitte läbipõlemist.

Uuringud näitavad, et naised kogevad rohkem stressisümptomeid kui mehed. Ja naised, kes kannatavad stressi all, kogevad meestega võrreldes rohkem depressiooni ja ärevust, eriti kui nad kannatavad pikaajalise stressi all. Uuringud on ka näidanud, et abielunaised kogevad rohkem stressi kui vallalised naised. Head ja tugevad lähisuhted võiksid justkui stressi ennetada, aga kooselu toob sageli kaasa ka rohkem tööd, vastutust ja väsimust.

Meie võime uhkustada rikkaliku kogemusega, mis stressi ja läbipõlemist puudutab. Oleme nii mõnedki õppetunnid sellest saanud. Teisi õpetama ei kipu, kuid lähtuda võib ikka sellest, et enda vajadusi üldse märgata. Seda võib, aga kindlasti ei pea tegema valges hommikumantlis.

Aktivisti enesehoolituse õpituba

Meie rõõmuks toimub Tallinna feministliku foorumi raames enesehoolitsuse õpituba. Õpitoas saavad osalejad kolm praktilist enese eest hoolitsemise vahendit puhuks, kui tundub, et energiast jääb vajaka. Sageli on inimõiguste, võrdse kohtlemise õiguste eest võitlejad teiste vajaduste eest hoolitsemisega nii hõivatud, et unustavad iseend. Perfektsionism, tung panustada, aga puuduv võimalus näha süstemaatilise rõhumise vastase tegevuse tulemust – kogu see kuhjuv pinge võib aegamööda viia depressiooni, posttraumaatilise stressihäire ja läbipõlemiseni. See tähendab vaid ühte –, et olla toimiv aktivist, kes on võimeline enda ja teiste õiguste eest seisma, peame kõigepealt hoolitsema iseenda eest. Õpituba “Ole lahke!” toimub inglise keeles, loe lähemalt TALFFi kodulehelt.

Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit

 

15
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka