Naiste mõjust ei tea me suurt midagi, sest tipus neid igatahes ei ole

Merike Kaunissaare vaatas saja Tartu mõjuka edetabelit ja leidis sealt peamiselt lipse.

Üldteada on fakt, et Tartus elab naisi vähe ja nende mõju nii linnaelule kui ka kaugemale on õige väike. Nad on küll ummistanud suurkoolid, kuid nende haridusel ja kogemustel ei ole laiemalt võttes erilist tähendust. Naised ei jõua tippu – aga mõju on ju tippudel.

Saja mõjuka Tartu inimese hulgas leidus tervelt 13 naist – Marju Lauristin ja veel tosin –, enamik neist loetelu tagaotsas. Teises sajas oleks juba mõned rohkem olnud, aga esisaja jaoks jäi nende mõju seekord siiski väheseks… ja kuidas sa seda mõju hindadki? Ajalehes nähtu järgi? Kogemuslikult? Võrreldes 1912. aastaga (nõukaajal võrreldi kõiki saavutusi 1912. aastaga – et saavutused mõjuksid suurematena) on ligi kolmekümne iseseisvusaasta jooksul olnud näha olulist arengut. Nullist on jõutud siiski tervelt kolmeteistkümneni.

Raul Rebane on korduvalt tsiteerinud vene humoristi Mihhail Žvanetski formuleeritud aksioomi, et päeval on naiste mõju Nõukogude Liidule väga vähene. Uued formatsioonid sünnivad ikka varasemate varemetele ja võtavad vanast kaasa nii seda kui ka teist.

Ma loen vahel ajakirja Köök. Huvitav ajakiri ja südamelähedane temaatika, aga raske on sealse maailmaga suhestuda – naisi esineb selles ajakirjas vähe. Ilmselt on neid ka selles valdkonnas keeruline leida. Kui poeg lõpetas gümnaasiumi ja kolis pealinna ühikasse, üllatas ta mind kord raske ohke ja elukogenud seisukohavõtuga: „Ema, sa ei tea kui kaua aega võtab söögi tegemine…“ 

Head keskealised naissoost õpetajaid on nähtamatud

Naiste mõjust ei tea me suurt midagi, sest tipus neid igatahes ei ole. PISA uuringute viimatised tulemused ilmuvad küll enamasti selliste pealkirjade all nagu „Eesti kool maailma tipus“. Statistika alusel on selle edu taga keskmiselt 50+ vanune naissoost õpetaja. Tema pärisosaks on karta tööl vanuselist diskrimineerimist, sest kooli on oodatud eelkõige mehed ja nooremad naised, harvad lehelood pühenduvad peamiselt pingsalt oodatud kangelaste isiksuse ja saavutuste käsitlemisele. Head keskealised naissoost õpetajaid, kui neid üldse nähtusena peaks esinema, on nähtamatud – tuntud säärased ju ei ole? 

Vaatasin, kas PISA edu puhul suudab vähemalt Õpetajate Leht tuvastada mõne mõjuka naise üle 50-aastaste vanuserühmast. Edu ei ilmne. Mis mõju saabki olla harijatel, kes uut põlvkonda kasvatavad? Põhikoolis veel eriti, saati siis lasteaias. Mõju on majandusel, omavalitsusel, meelelahutusel, oluliste asutuste juhtidel.

Tartus on kooliga seotud inimestest mõju kogukonnale kahel nimekal mehel, neil koolidirektoritel, kel toeks tiheda sõelaga sõelutud tippõpilased või parlamendikogemus. Ent ometi – võib-olla seisab mõne tegija direktori taga hoopis õppealajuhataja? Tuttavad õpetajad on vihjanud, et väga head tööd on teinud ühe väga suure ja raske kooli naissoost direktor. Kas ta lehes kirjutab? Ei. Pole mahti. Kes teda tunneb?

Kõrgemal haridusel on madalamast suurem tähendus. Ongi ju loogiline, et ülikooliõppejõudude ja teadlaste mõju ulatub veerandini mõjukate tartlaste koguhulgast. Ülikooliga seotus (üle poole mõjukatest naistest) aitab just naistel saada mõjukaks (naistel tasub õppida!). Kas aastal 2019 on ülikooli(de)linnas väljapaistvaks saavutuseks, et pea igast neljast ülikooliga seotud mõjukast inimesest on üks juba naine?

Head naissoost arstid sama nähtamatud

Kliinikumis on väga palju suurepäraseid arste, aga mõjukaks võib naissoost arstidest vaid üht lugeda. Üks naine kümnekonna meesarsti ja arstiteadlase kohta.

Mõjukad haigused, mõjukad arstid. Ei kipu hindajaks – aga eks ole kummaline, et näiteks dr Silvia Russak on õpetanud välja küll enam-vähem kõik Eesti hambaarstid, olnud eluaeg aktiivne erialaühendustes ja olnud aastaid linnavolikogu liige (ning kasvatanud üles ka mõjukate hulka arvatud tütre) –, aga pole mahtunud ka teises sajas arutatavate hulka. Hambavalu õnneks ei tapa.

Vaatasin PISA-järgsel perioodil võrdluseks ka Kliinikumi Lehte, mõeldes, et ehk näeb mõnd huvitavat persoonilugu märkimisväärsete kogemustega nimeka naissoost arstiga. Võib-olla on nad juba ammu tunnustatud, nüüdseks pensionil ja uusi tõelisi tegijad peale ei kasvagi? Dr Sirje Mikkel sai eelmisel aastal Kliinikumi kolleegipreemia. Tsunftisisesest tunnustusest on siiski vähe lugu?

Aga poliitikud ja ametnikud?

Ametnikud on mõjukad. Linnajuhtide ja arhitektuuriosakonna juhi mõju linnakeskkonnale on suur, otsused tähtsad ja investeeritavad summad suured. Aga kultuuriosakonna juhi mõju kultuurikeskkonnale? Linna kultuur õitseb ise ja maksab vähe… Pealegi, kirjanikud on ju kirjas.

Eks elukoht ja mõju kodukandis ole ju ka kaunis paindlik nähtus. Paavo Nõgene on Tartus väga mõjukas, Laine Randjärv ja Katri Raik mitte – ja kuigi haridusministeerium asub Tartus, pole minister Mailis Repsil siinkohal üldse mingit mõju.

Selge see, et poliitikud on omavalitsuse arenguvalikute peamised suunajad. Paneb siiski imestama, et Monika Rannal pole Tartu poliitikas olnud nähtavat mõju. Tormakat paleepööret korraldasid mehised parteipealikud. Asjaajamise käigus kukkus mõjukas mees kogemata iseenese rusika otsa, sest teda oli sobimatult ootamatult kohutanud ilma mingi mõjuta hirmus naisvaim.

Mõjukusvalikud tehakse tugevate ja mitte nii tugevate isikubrändide vahel. Brändimata tipud ei loe. Otsid naist köögist küll hoolega, aga naiskokka leiab Köögist ikka väga harva.

Avalikustatud mõjukate lõppvalijate seas oli viis meest ja kaks naist – üks maastikuarhitekt ja teine sotsiaalteadlane. Kas valijate sugu oli oluline? 

Detsembris ilmus Postimehes meie kirjandusinimeste kokkuvõte – milliseid raamatuid nad eelmisel aastal lugesid ja milliseid soovitaksid: aasta lugemiselamused. Küsiti seitsme asjatundja, nelja mehe ja kolme naise käest. Kolm naist olid meeste kirjutatut lugenud rohkem kui neli meest naiste kirjutatut. Mehed olid lugenud 37 meesautori loomingut ja üheksa naisautori loomingut, naised 11 meesautori loomingut ja 19 naisautori loomingut. Nii oli mees- ja naiskirjanikke mõjukusega asjatundjate seas. Üks mees ei nimetanud huviväärsena ühtegi naisautori teost – ja üks naine ühtegi meesautorit. Neid ei mõjutanud vastassoo looming äramärkimist väärival tasemel üldse. 

Subjektid on kõik subjektiivsed. Naised näivad siiski ka Tartus olemas olevat. 

Mehed näivad nende mõju üpris kasinalt hindavat.

Artikkel ilmus algselt Tartu Postimehes.