Mis paganama asi on sugu? Mittebinaarne vaade

Ma identifitseerin ennast transina, täpsemalt mittebinaarse inimesena. Nii et ilmselt arvad sa, et olen sooteooriatega sina peal. Ent iga kord, kui sooteemal liiga pikalt mõttesse jään, kerkib mu pähe üks ja sama küsimus: “Mis asi see soovärk siis ikkagi on?”

Vahel defineeritakse sugu kui “meessoost või naissoost eksisteerimist ühiskonnas, sotsiaalset sugu”. Nagu sa ilmselt minusuguste mittebinaarsete inimeste olemasolu põhjal öelda võid, ei ole see siiski kuigi hea definitsioon. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda keerulisem on mul seda seletada – sest mina defineerin end ju selle kaudu, kes ma ei ole. Pealegi eksisteerib mittebinaarseid identiteete üpris palju: asooline (sootu), androgüünne, bisooline, voolava sooga ja nii edasi. Ja iga inimese jaoks, kes mõne sellise sildi omaks võtab, võivad need tähendada miskit pisut erinevat.

Kapist väljatulek

2017. aasta hakkasin ma oma UKs asuvas ülikoolis tasapisi inimestele välja tulema, kasutades enda eelistatud nime ja asesõnu. Transina kapist väljatulek on niikuinii üks keeruline ja segane protsess. Eriti siis, kui paljud inimesed ei usu su identiteedi olemasolu või peavad asesõnu, mida enda kohta viitamiseks kasutad, grammatiliselt valedeks (ja-jah, “they”, täpselt nii). Kuna sisuliselt on võimatu ennustada, milline inimene reageerib ebasõbralikult, olen ma sellepärast sageli mures. Ometi sain ma meeldiva üllatuse osaks. Ülikoolirahvas oli lahke ja mõistev, kuigi osa neist olid ka lihtsalt teadmatuses.

Ja siis ühel päeval mõnda aega hiljem, kui ma tundsin end juba üsna kindlalt, tulin ma millestki sooteemalisest kõneldes möödaminnes välja ühele tuttavale:

“Ma ei identifitseeri end naisena, muide.”

“Ah, ma ei usu kogu seda paska.”

Ai. Ilmselt pidi see ükspäev juhtuma. Ma lausa tundsin, kuidas külmatunne hiilis ligi. Lahkuda olnuks veider, selle asemel kaevusime pikka diskussiooni feminismist, soostereotüüpidest ja sugude kaotamisest, milles osalemisest polnud ma tegelikult kuigi huvitatud. Vestlus oli huvitav … Ja ka väga ründav.

Trans inimesed ja soostereotüübid

Mulle on püütud tõestada, et trans inimesed justkui võimendavad soostereotüüpe, sest nad “eeldavad, et teatud omadused osutavad teatud sookuuluvusele”. Arvatakse ka seda, et mõned lapseeas ilmnevad käitumismustrid tähendavad kindlalt, et laps on trans. Levinud on ka arvamus, et mittebinaarsus on uus “trendikas” asi, miski, mille sildiga end ehtida, sest see on lihtsalt nii moodne.

Mis siis ikka. Vaatleme õige neid etteheiteid, et kui palju need siis ka tõele vastavad.

Esiteks paar sõna “moest”. Mittebinaarsed inimesed on eksisteerinud mitmes kultuuris aegade algusest saati. Two-spirit-põlisameeriklased, prantsuse polüneesia māhū, indoneesia bugis jne. See ei muuda mittebinaarsust heaks või halvaks nähtuseks, küll aga näitab, et tegemist pole pelgalt moehullusega, mille on leiutanud noored valged Lääne inimesed.

Teiseks, stereotüübid. Täpselt nii, nagu on olemas stereotüübid meeste ja naiste kohta, on ka stereotüübid mittebinaarsete inimeste kohta. Meilt oodatakse, et me näeksime välja “androgüünsed”, mis tavaliselt tähendab “saledat valget inimest, kellel on lühikesed juuksed”. Reaalsuses oleme aga ääretult mitmekesine rühm. Me võime välja näha stereotüüpselt mehelikud või naiselikud. Me võime kanda habet kleidiga või ülikonda lendlevate pikkade juustega. Meil võivad olla kõige mitmekesisemad nimed, nahavärv, etniline taust, seksuaalne orientatsioon ning me võime kasutada enda kohta kõikvõimalikke asesõnu. Ning loomulikult on meil erinevad isikuomadused, nagu ükskõik millisel teisel inimesel.

Ei üks ega teine

Ma arvan, et mittebinaarsuse allikas on ebamugavustunne meie ühiskonnas kehtivate sookastide suhtes, mõnel juhul ka võimetus neist kastidest algusest peale aru saada. Minu jaoks oli vabastav teada, et ma ei pea olema ei üks ega teine. Aga ma olen näinud ka vastupidist – mõned mu sõbrad, kes varem identifitseerisid end mittebinaarsena, on taasavastanud oma identiteedi trans mehe või trans naisena. Ja mõned on leidnud, et nad on siiski cis-soolised. Ja ma leian, et see kõik on täiesti okei.

See on reaalsus, mis lükkab ümber idee, nagu kinnistaksid trans inimesed oma olemasoluga soostereotüüpe. Vähemalt pole see nõnda minu kogemuses. Minu tuttavad trans inimesed, nii binaarsed kui ka mittebinaarsed, on traditsiooniliste soorollide suurimad kriitikud.

Asi pole selles, et me mõtleme, nagu peaksid mehed olema jõulised rahateenijad või naised alandlikud koduperenaised. Võib olla, et mõni meist isiklikult tunneb end selles soolistatud maailmas mugavamalt teatud sotsiaalses rollis ja/või kehas. Meditsiiniline üleminek on isiklik otsus, kõigest üks detail tervikpildis, mis ei muuda kedagi rohkem või vähem transinimeseks. Kokkuvõttes taandub kõik lihtsalt olemisele, mida on raske selgitada. Me lihtsalt oleme sellised. Niimoodi kukkus välja.

Sugu – üks udune värk

Üsna pikka aega olid mul endagi vaated üsna sarnased mu tuttava vaadetega, ehkki märksa vähem vaenulikud. Kuna mul endal pole sookategooriasse kuulumisest mingit erilist tolku olnud, siis arvasingi, et see on midagi kahjulikku. Midagi, millest tuleb vabaneda – ent ma ei süüdistanud stereotüüpide olemasolus mitte kunagi trans inimesi. Jah, transsoolisust diagnoositakse praegu stereotüüpidele tuginedes – aga kas selles on süüdi trans kogukond? Või pigem ühiskond oma jäikade vaadetega selle kohta, milline sa pead olema, et kvalifitseeruda kuuluma teatud soosse?

Olen nüüd mõistnud, et selline hoiak teeb haiget nii mu trans lähedastele kui ka cis inimestele, kes tunnevad, kuidas sookuuluvus jõuliselt nende elu mõjutab. Ma pole jätkuvalt sugude olemasolust liialt vaimustuses, see on üks udune asi, mis suunab su elu alates päevast, mil sünnid … Ise elaksin ma pigem sookategooriatest vabas maailmas. Ma usun ka, et lapsi tasub kasvatada pigem sooneutraalselt. Ent ma aktsepteerin mõjusid, nagu ka unikaalsust ja kõike muud head, mida sookogemus igasse inimellu on toonud.

Teksti originaal asub siin.