Mis ema sa selline oled?

Foto: Sirla

Kuidas on pet peeve eesti keeles? 

Üks pisike asi, mis mind häirib ja sellel häirimisel ei ole mingit head põhjust peale selle, et ma eelistan sellest häiritud olla. Sobib mulle. Niisiis. Mind täiega häirib, kui inimesed kasutavad vestluses kolmandatele isikutele viitamiseks mingit intiimse kõlaga hellitusnime. Eriti siis, kui seda kolmandat inimest ruumis ei ole. Mul on täiesti poogen, kuidas sina oma abikaasat kutsud, kui te parasjagu kahekesi teki all susserdate või mis hellitusnimesid sul oma järglaste tarvis on leiutet. Minu jaoks pole tarvis neid musiks või kallikeseks kutsuda. “Käisime muskaga eile kinos.” Fuhh. “Tibu ajas mu kohvi ümber.” Brr…

Sama lugu on inimestega, kes nimetavad iseennast selle sõnaga, millega nimetavad neid teised inimesed. Keda ruumis pole. Endale tiitliks võtta “emme” näiteks. “Emme” on intiimne hellitussõna, mida laps kasutab oma vanema kohta. Eelistatult pisike laps ja põhiliselt kodus. See on salajane sisesõna, omavaheline. Minu jaoks ei ole sina emme. Mul on oma inimene selle tarvis. Ja kui ma temast sulle räägin, ei ütle ma tema kohta “emme”. Sest see sõna pole sinu jaoks.

Aga ma hakkasin siin seda mõtet edasi aretama. Ma ei ütle tavaliselt inimestele, et ma olen ema. Mul on laps. Vahel olen ma mõnes kohas koos lapsega. Kui ma noorem olin, olin ma “see lapsega piff”. Jah, ma olen selle lapse ema, tõsi. Aga kes mina olen kõikides teistes kontekstides, ei ole ema. Ma pole sinu ema. Kui ma tööd teen, ma ei tee ematööd, ma unustan tööd tehes (või ükskõik mida tehes tegelikult) päris tihti üldse emaksolemise ära. Muustki mõelda. Kui ma olen lastevanemate koosolekul, olen ma üks neist, keda saab ematiitliga nimetada, aga ka seal olen ma ainult ühe kindla olendi ema. Mitte niisama üldise kategooria esindaja. Ja isegi lastevanemate koosolekul olen ma eelkõige üks täiskasvanu, kellel on omad soovid ja eesmärgid, vaated ja seisukohad. Kõik need ei lähtu tingimata mu emarollist.

Laps. Foto: Murca

Mulle meeldib, kuidas õpetajahariduses on eraldi uurimisvaldkond nimega õpetaja identiteet. Selle tekkimine, kujundamine, muutmine. Üks peamisi põhjuseid, miks õpetamistöö on äge töö, on selle üüratu mitmetahulisus ja keerukus. Kuidas selle juures on aktuaalne, et õpetaja ennast mitmekülgselt arendab, areneb, kuidas seda saab mõjutada enesekuvand ja rollimudelid, et ses töös on suhted, suhtlus, inimesed, keel, info, raskestikontrollitavad hüpoteesid ja vähe garantiisid. Ja kõik see korraga kogu aeg.

Huvitav, kui palju kõikide nende sadade raamatute hulgas, mis õpetavad lapse eest hoolitsemist, on teoseid identiteedist. Milline ema sa tahad olla? Milline inimene sa nüüd oled, kui sul on täita ka ema roll? Kuidas see roll kandub üle ja mõjutab su teisi rolle. Kas see peaks? Kui kaugele see roll üldse ulatub?

Minu lapse sünd langes kenasti mu sellesse eluperioodi, kui ma tegelesin veel väga aktiivselt oma identiteediga. Võib-olla tegelen ma sellega igavesti. Aga tol ajal oli see erilises fookuses. Ma tahtsin seda last ja tahtsin tema eest hästi hoolitseda ja teda kaitsta ja hoida. Aga samal ajal ei tahtnud ma olla ema. Loe: ma ei tahtnud olla nõme. Ma tahtsin edasi olla terav, seltskondlik, värvikas, tujukas, huvitava muusikamaitsega ja halva moetajuga, meikida end ja värvida juukseid lollakat värvi, käia koolis ja pidudel, elada sassis toas, kui mulle see õige tundub ja noh… ise mitte kaduma minna? Ma ei tea. 

Äkki ma arvasin, et ma lähen kaotsi, kui ma seda kõike hästi-hästi kõvasti enda küljes ei hoia. Ja mu ettekujutus, ema olemine = nõme olemine, ei pärinenud kindlasti ühegi konkreetse naise elu vaadates. Ma tunnen ja tundsin siis ka palju vägevaid naisi, kes olid juhtumisi mõnele lapsele emaks. Mu rahutus enda kaotamise pärast oli kusagilt üldistest hoiakutest üles korjatud. Mulle tundus, et maailm(?) ootab minult järsku keegi teine olemist. Keegi malbem ja tasasem. Korralikum ja puhtam. Keegi, kes on ohutult beež. Keegi vähem mina ja rohkem Ema. Seda ka nendes kohtades ja tegevuste juures, kus ma ei olnud emarolli täitmas. Aga mis saab siis nii minu seksuaalsusest? Mu sõprussuhetest? Mu uudishimust ja raugematust rahutusest? Mis minust saab, kui ma emaks saan?

Ja oi, kuidas ma vihkasin 18-aastasena ja oi, kuidas ma vihkan praegu, kui mulle ette kirjutatakse mina olemise viise.

Siin ei saa jätta jutustamata sellest, kuidas ma olin noore emana kogu aeg vihane. Mulle tundus, et kõik võõrad lastekasvatuse asjus targutama kippuvad täiskasvanud olid minu vastu. Pidasid mind juhmiks. Arvasid, et ma ei saa elusees hakkama. Vaatasid mind ja otsustasid, et ma olen üks neist kasvatamatutest liiga palju ringihooranud arututest maatüdrukutest, kes on kogemata kuuri taga paksuks pistetud. Mida tegelt ei saagi tervenisti ümber lükata. Aga ma omaarust olin natuke rohkemat ka ja hurjutamine ei ole tegelikult kunagi päästnud ühtegi ihuliselt orienteeritud viljakat maaplikat kõikidest tema tulevikest.

Näiteks valisin linnas alguses endale perearsti, kes oleks ühtlasi ka lastearst, sest ma soovin oma lapsele parimat, ja käisin selle juures täpselt ühe korra. Sest ta oli sellise suhtumisega, nagu ta peaks minu, lapsukese järele ka vaatama. Astusin ühe sammu eemale sellest kõrgete servadega mähkimislauast, kus mu alla-ühekuune veel üldse mitte keerav tuts peal oli ja ma pidin selle karjatuse peale peaaegu südari saama. Selle karjatuse peale, mille tegi arst, sest ta arvas, et ma jätan lihtsalt lapse kõrge mööblieseme peale tervenisti maha ja ta kukub sealt kohe selle sama .0009 sekundi jooksul otse oma pehme peakese peale puru. Kuidas ta selle külastuse lõpus mul lapsega üldse koju tagasi minna lubas ongi müstika. Rohkem ma arstide juures ei käinud kuni, maitea, lapse kuuenda elukuuni. Sõpradel külas olev perearst vaatas mu beebit paar korda veini joomise vahele ja ütles, et jumala okei titt on. Nii et ma ei muretsenud. See korra kuus ettenäitamine tundus täpselt liiga tüütu ja mul oli niigi palju teha ja ma sain niigi küllaldaselt võõrastelt sõimu. 

Temaatiline raamat

Või mingi see kord, kui mu laps magas õues vankris ja mulle oli kutsutud kiirabi JA politsei. Sest möödakäija arvas, et laps on sinna unustet ja külm on öö ja maailma lõpp. Lapsel ei olnud külm. Oli küll öö, aga ma olin ärkvel. Me vaatasime filmi. Kohe selle neetud akna taga, kus see vanker seisis. Noh ja siis kui ma oma täiesti ebaviisakalt ülesäratatud joriseva titaga kiirabiautost välja hakkasin astuma, hoiatati mind, et ma oma pead ära ei lööks. Tra pange põlema ennast, te ei tea mu elu, te ei tea, milleks ma võimeline olen, te vastikud eelarvamuslikud tõprad.

Arva, mitu korda mu tol ajal minuga koos elav selle lapse teine bioloogiline vanem kõige selle eest nahutada sai? Umbes miinus viis. Hoopis mina sain tema tegude eest ka. Sest ilmselgelt olin ma liiga vähe nahutada juba saanud elus. Ega küll küllale ja muu taoline.

Mul on mitu korda ette tulnud, et ma näen tänaval või toidupoes inimesi jälgides mõnd väga väikese lapsega perekonda, kus mees on igati tavalise väljanägemise ja olekuga, aga naine on täiesti räbal. Magamata näoga ja väljakasvanud soenguga, suvalised luitunud väljaveninud kaltsud seljas, lääpatallatud kingad ja üldine kurnatus ja läbiolek igas tema liigutuses ja pilgus. Ja ma tahaksin minna selle mehe juurde ja teda raputada (ma olen täiega füüsilises vormis, et täiskasvanud mehi raputada) ja tema peale veits karjuda. “Mida sa teed, mees? Vaaaaata, ometi, mida sa teed oma elu armastusele, oma väljavalitule, oma lapse emale. Kas sul südant ei ole? Kas sul ei ole silmi peas?” Sest kui kaks inimest kahekesi saavad omavahel ühise lapse, siis ei ole okei, et üks neist peab selle kätte poolest saati ära surema. Õiglane ja hea oleks, kui vähemalt kaks inimest umbes veerandi jagu surevad.

Kuigi samas võib vabalt olla, et see naine on ise kadepunn ja ei lase mehel end aidata ja ainult otsib vabandusi (laps on peaaegu täiuslik vabandus), et ennast ära piinata, sest ta näiteks arvab, et ta peab. Võib vabalt olla, et ta oli juba enne räbal ja üldsegi see on fashion statement ja mina pole oma moepolitseiniku pabereid siiamaani korda ajanud. Või et see mees on tegelt selle naise vend või juhuslikult poes kohatud klassikaaslane ja naise enda kaasa on kodus veel kahe lapsega üleni isa olemas. Võib ju. Ma tegelt ei tea. Aga see raputamissoov sellest ei kao. Nagu üks ammune tsitaat käib: “Advice is a form of nostalgia.”

Siis mis lapsevanem olemisse veel käib, on see vist kõige levinum valearusaam emade kohta: “Emad nõustuvad, et lapsed on toredad.” Eip. Emad nõustuvad paremal juhul, et nende isiklikud lapsed on toredad. Kedagi sünnitanud ja kasvatanud olemine ei anna automaatset sallivust ja kannatust kõigi teiste inimeste sünnitiste suhtes. Ma näiteks päris tihti avalikult arvan, et lapsed on ühed tüütud putukad. Siis inimesed on šokis. “Ise veel lapsega.”

Kuigi jah, on eraldi liigitus naistest, kes lissalt iseeneslikult armastavadki siiralt ja lõputult kõiki lapsolendeid või lapsi üldse või olendeid üldse. Kuigi jah, seal on terve kogus lapsi, kes on ka täitsa toredad inimesed mu meelest.

Üldiselt, ma olen, jah, mitmes mõttes see samunegi mis-ema-see-on kandidaat. 

Sest ma ei lugenud oma väikesele lapsele ette raamatuid, mida ma ise lugeda ei tahaks. Õnneks mulle paljud lasteraamatud päriselt meeldivad ja mu laps õppis okeil ajal ise lugema. Nii et mitte päriselt õudne inimene. Lihtsalt sellest puhtast ennastsalgavast isetusest jääb natuke puudu. 

Sest ma ei mänginud lapsega lauamänge mingil enda nõrgemal levelil ja lapsel võita lubades. Kui mäng on kõigile selge, mängin täiega vastu ja mõni kord saan pähe ka. Kui mäng on minu arust nõme ja igav, võib ta seda oma sõpradega mängida, ma ei hakka mingeid nägusid tegema, nagu pakuks see mulle täiega mingit põnevust. Ma olen kehv näitleja nigunii. 

Nõmedaid multikaid koos lapsega ei vaadanud. Vaadaku üksi, kui tahab. Lahedaid vaatasime koos küll. 

Mänguasjapoes muutusin ma ka maru kiiresti kärsituks. “Vali midagi välja ja lähme minema.” Või läksin üksi ära teise poodi, sest ma ei viitsi sadat legolennukit vaadata ja mind tõesti ei kõiguta need plastmassist ninjad ja koletised. “Kas sina tahaksid liiga kaua vaadata kingi ja rinnahoidjaid?” viib kiire kompromissini üldiselt.

Ja tegelt ma oma mäletamist mööda olin selline õudne isekas juba enne mingite moodsate koduse kasvatuse raamatute lugemist, mis ütlevad, et lapse pärast hea näo tegemine olukordades, kus sa parema meelega üldse ei oleks, on väga kahjulik normaalse empaatia ja teiste inimestega arvestamise väljakujunemisel. Lapsel, ma mõtlen.

Hääletasin mõni aasta tagasi sõbrannaga veidi mööda Euroopat. Hääletades pead oma lugu kõigile autojuhtidele uuesti rääkima. Ja siis on teinekord huvitav näha, mis kellele huvitav või uus tundub. Mis ei mahu inimestele pähe. Kui me Lübeckisse sõitsime, ei tahtnud autojuhile üldse pähe mahtuda, et me Eestist oleme. Vaatas oma navigeerimisseade pealt, kus see asub ja talle tundus see nii võimatult uskumatult kauge. Lasi sel kilomeetreid lugeda. Üle 2000. Usskumatu. Esitas meile igast küsimusi ja ei suutnud kuidagi ära imestada, et me tegelt ka sinna kavatseme hääletada. See on ju niiii kaugel. Poolakatele (rohkem kui ühele) ei mahtunud pähe, et mu sõbranna, abielunaine, ilma abikaasata mööda Euroopat trippimas käib. Kui minu naine tahaks, ma küll ei lubaks, naine peab ju kodus olema, ”I think your husband not love you.” Täiesti võimatult uskumatu oli see lugu neile. Kuidas nii saab? Ise veel lapsega.

62
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka