Miks sa feminist oled?

Minult küsitakse päris tihti, miks ma feminist olen, viimati näiteks nädalavahetusel baaris (kirjutan neid ridu laupäeval, viimati küsiti reedel). Vahel suhteliselt sõbralikult ja huviga, mõnikord on aga näha, et vastus polegi väga tähtis , pigem on küsimus sissejuhatuseks variatsioonidele teemal “see Woolfi foorum on ikka liiga ekstreemne…”.

Küsimus “miks ma feminist olen” kätkeb endas tegelikult laiemat küsimust. See on “miks paljud (Eesti) mehed feministid ei ole?”. Mingi roll minu feministiks kujunemisel on kodusel kasvatusel. Mäletan, et juba päris väiksena nägin raamaturiiulites tõsiseid akadeemilisi soouuringute kogumikke, mida ema oli töö juurest koju toonud. Eks ma ikka sirvisin neid ja proovisin oma väikese aruga mõista, millest jutt käib. Hiljem, teismelisena lugesin internetis virnade kaupa kõiksugu materjali. Tegelikult olen aastaid ka väikestviisi anarhist olnud (veel üks hirmus sõna) ja anarhism ja feminism tulenevad samast allikast, st isikliku vabaduse väärtustamisest. Nii ei saa päriselt öelda ka seda, et ma poleks enne Facebookis paikneva feministliku foorumiga „Virginia Woolf ei karda sind!“ liitumist feminist olnud, lihtsalt see feminism oli minus olemas, aga n-ö latentsel kujul. Kuna leidsin foorumis endale mõttekaaslased, muutus passiivne feminism aktiivseks.

Paljudel meestel aga pole ilmselt sellist koduraamatukogu (ja perekonda) nagu minul, st saamata on jäänud algimpulss. Tundub, et paljud pole isegi sattunud veebilehele en.wikipedia.org/wiki/Feminism. Ja nendele meestele on feministlikud mõttevahetused nagu mingi paralleeluniversum, mis tekitab kas hämmastust või halvemal juhul lausa viha. Kuigi väga paljud Woolfi foorumiga liitunud mehed osalevad vestlustes siirast huvist (näiteks üks mu hea sõber) ja võtavad konstruktiivselt sõna ja – ei hakka õpetama, kuidas õigemini feminist olla – siis on ka neid tegelasi, kes tuleb mõne aja pärast minema saata. Aga – mida aeg edasi, seda rohkem on uute liitujate hulgas mehi. Tundub, et huvi on suur ja feminism on teema.

Facebook, tubli välismälu, mäletab minu eest, et liitusin Woolfiga 11 kuud tagasi. Kuna tegemist on teadupärast avaliku grupiga (sellest ka kõik need baariküsimused – REMi parafraseerides võiks öelda et “everybody lurks”), nägin ma oma sõbranna postitusi ja kommentaare, mis tekitasid kiiresti huvi endalgi liituda. Kohe üllatas tõsiselt see, kui heal tasemel diskussioon käis ja kui palju huvitavaid inimesi sõna võttis. Tavamõistus ju ütleb, et igasugused internetifoorumid on täis trolle ja nendes käimine on ajaraisk. Woolfis olid asjad aga hoopis teistmoodi ja pole raske aru saada, miks – kommenteerijad pole anonüümsed.

Vist ei ole liiga julge öelda, et Woolfist on nüüdseks saanud Eesti kõige kõvem arutelufoorum. Ebatavalisena võib mõjuda see, et feminismiga seonduvaid teemasid on väga palju, räägitud koolisüsteemist, poliitikast, kaitseväest jms. Ja muidugi kooseluseadusest ja paljust muust. Foorumi liikmete seas on palju meediainimesi ja teemad on aktuaalsed ja pakuvad neile huvi. Seda on aru saada nii mõnestki kajastusest, kus küll nimesid ei nimetata, vaid mainitakse, et “sotsiaalmeedias puhkes arutelu”, kui tegelikult on teada ju küll, kus see puhkes. Märgiline on aga see, et ka paljud poliitikud osalevad foorumis ja peavad vajalikuks seal oma vaateid põhjendada ja kaasa arutleda.

Woolfi kodukord ütleb muuhulgas: „Teretulnud on ka kõik need, kes end feministina ei määratle“. Ja nii peabki – sest kuidas muidu head sõnumit levitada, kui ainult „omadega“ rääkida. Samas julgustaks kõhklevaid mehi (ja ka neid, kes Woolfis pole, jumala eest, meil on mujal ka feminismi) ennast ikkagi määratlema. Kaotada pole midagi, päriselt ka. Võita aga on, sest feminism ei ole mingi naiste eksklusiivne pärusmaa, vaid hõlmab nii meeste kui ka naiste huvisid. Võideldes iganenud arusaamadega sellest, milline üks õige naine peaks olema, võitleb feminism ka õige mehe kujundi vastu, st võitleb kõikide sugude eest.

On ju loogiline – kui naine ei ole enam ülalpeetav, ei pea ka mees enam ennast surnuks töötama, sest „pere tahab toitmist“. Kui naine ei arva, et õigel mehel peab olema bemm ja uhke maja, ei pea mees ennast liisingu- ja laenumaksete tasumiseks mitmel töökohal lolliks rabama. Olen kohanud meeste kurtmist, et feminism nõuaks meestelt justkui liiga palju. Justkui feminismi „nõudmised“ lisanduksid ettekirjutustele, mida ühiskond praegu nõuab. Nothing could be further from the truth – feministlikud nõudmised on lihtsad – olla normaalne inimene ja pidada teistest lugu.

Ja muide – kes on see „ühiskond“, kes muudkui nõuab ja nõuab? Psühhoanalüütik Jacques Lacan kasutas terminit „big Other“ ehk „suur Keegi“ näitlikustamaks nn vaimolendit, kes justkui esitaks nõudmisi, mille järgi indiviidid käituma peavad. Tundub, et müstiline „ühiskond“ ja selle arvamused ongi selline vaimolend, keda tegelikult kusagilt ei leia. Feminist võib kriitikat saada küll sõpradelt-tuttavatelt või oma perekonnalt või halvemal juhul tööandjalt, aga mitte abstraktselt ühiskonnalt. Sest ühiskond koosneb üksikisikutest ja iga isiku võimuses on mitte esitada teisele isikule nõudmisi, mis olid sobivad ehk mingis muus ajastus, aga on tänapäeval lootusetult ajast maha jäänud ja toodavad ebavõrdsust.