Miks ma ikka veel kardan rääkida?

Hoiatus! Artikli sisu võib olla häiriv!

Vene- ja ukrainakeelses internetikeskkonnas koguvad üha suuremat populaarsust hashtag’id #MaEiKardaRääkida, tõlgituna ka inglise keelde #IAmNotAfraid. Nimelt kirjutas ukraina ajakirjanik Anastassia Melnitšenko, kuidas teda alates kuuendast eluaasast seksuaalselt ära kasutati, ja kutsus teisigi tüdrukuid oma lugusid jagama.

Sarnased sotsiaalvõrgustike aktsioonid, mis on rajatud isiklikele lugudele ja mis peegeldavad traumeerivat kogemust või soolist diskrimineerimist, on inglise- ja hispaaniakeelses keskkonnas levinud juba mitu aastat, samas kui venekeelses internetis leidus seni vaid välismaiste kogemuste tõlkelugusid. Ent nüüd julges seksuaalsest vägivallast kirjutada suur hulk post-nõukogude keskkonnast pärit naisi. Üllataval kombel ei paelunud teema seekord ainult internetitarbijate, vaid ka meedia tähelepanu. Neid lugusid on sadu, kuid minu oma pole nende hulgast. Sest #maIkkaVeelKardanRääkida.

Vägistamine sõbralikus keskkonnas

Mind on korra vägistatud, ent ma ei saanud sellest kohe aru. Kuidas sai siis midagi sellist juhtuda? Selgub, et see polegi nii raske. Õppisin Peterburis, ülikooli neljandal kursusel, kui sõitsin kord oma noorema nõo sünnipäevale. See oli lõbus tudengipidu – teise kursuse tudengid tähistasid suvilas kolmekordset sünnipäeva. Jah, oli palju alkoholi, ent seltskondki oli suur ja noored olid kõik meeldivad ja sõbralikud, headest ülikoolidest ja puha.