Mida need naised veel tahavad?*
Vaadates üldist statistikat, on raske vastu vaielda faktile, et eestlased elavad väga hästi. Palgad tõusevad, majandus kasvab, rahvas ostab üha rohkem kinnisvara, ilusaid autosid, reisib. Suurema süvenemiseta võibki tekkida küsimus, miks naised tänavale marssima lähevad – meil siin on ju kõik justkui väga hästi, meil on isegi naissoost president!
Siiski on keskmiste statistiliste arvude taga peidus palju infot, mis räägib märkimisväärsest majanduslikust ebavõrdsusest, mis suuresti joonistub välja just sugude põhiselt – Eesti naised on Eesti meestest märkimisväärselt vaesemad.
Tee vaesusesse kujuneb välja juba varakult. Erinevad rajad haridusmaastikul viivad naised aeglasema tõusuni karjääriredelil, emaks saades tuleb ette palgalagi, sissetulekulõhest tuleneb erinevus varade kasvatamisel ja omandamisel ehk investeerimisel ja ettevõtluses, kujunedes lõpuks välja pensionilõheks ja vaesuseks vanaduspõlves.
Majanduslikku ebavõrdsust saab kirjeldada ka konkreetsetes numbrites. Eestis on Euroopa suurim palgalõhe, mis isegi kõige konservatiivsemate arvutuste põhjal ulatub üle 20 protsendi. Ebavõrdsus vanusega ainult kasvab. Pensionilõhe on meeste-naiste vahel juba üle 30 protsendi. Investorite seas on naiste osakaal erinevatel andmetel vahemikus 10–20%, mis väljendub selgelt ka Eesti rikaste edetabelis – 2018. tabelis oli 500 inimesest naisi rekordilised 45, ehk 9%.
Kuigi hiljuti avaldati rõõmustav uudis pealkirjaga, mis andis mõista, et Eestis on naissoost juhtide osakaal täitsa hea, siis numbrites tähendab see kaks juhti kümnest. Peale naiste puuduse erinevatest positiivsetest edetabelitest on märkimisväärne ka nende esindatus negatiivset majandusvaadet kirjeldavates tabelites – näiteks suurendab vaesusriski laste saamine ja üksikvanemaks olemine. Eestis on aga üle 90% üksikvanematest just naised.
Mugavustsooni ei pea pidama jääma
Kuigi oleme Eestis saavutanud paljud õigused ja võimalused, millest paljude riikide naised hetkel kahjuks veel vaid unistada võivad – vabadus ringi liikuda, vabadus kandideerida erinevatesse ametitesse, õigus osaleda poliitikas nii hääletades kui ka kandideerides ja õigus omada vara – siis see ei tähenda, et peaksime mugavustsooni pidama jääma. Eesti on uhke selle üle, et oleme digitaalselt hästi arenenud riik; miks ei võiks me olla ka sotsiaalselt arenenud riik?
Kuigi majandusliku ebavõrdsuse mõju ei pruugi esmapilgul teravalt silma torgata, on selle mõju ühiskonnale läbivalt negatiivne. Majandusliku kindlustatusega seotakse tugevalt inimese eluga rahulolu, stressitaset, ettevõtlikkust ja kasvõi pere loomist. Hiljuti tõi ka Statistikaamet välja, et just majanduslik kindlustatus on üks oluline indikaator laste sünniks. Kuna aga jätkuvalt korratakse naistele, et lapsi tuleb saada nii palju, kui ise jõuaks üles kasvatada, ei saa näpuvibutamisega iibepoliitikat muuta olukorras, kus naiste majanduslik kindlustatus ei ole piisav.
Peale individuaalse rahulolu ja eneseteostuse võimaluse on võrdsus ühiskonnas ka edasiviiv jõud. Kui inimesed ei pea nii palju muretsema igapäevase hakkamasaamise pärast, langetavad nad teistsuguseid otsuseid, sest neil on selleks võimalused.
Näiteks, alustades sellest, et majanduslikult ebakindlal inimesel on raske lahkuda vägivaldsest suhtest, lõpetades sellega, et ettevõtlusega alustamiseks vajalikku rahapuhvrit on sageli meestel rohkem kui naistel. Kui paljudest ägedatest ettevõtmisest, arenguideedest ja ühiskondlikest muutustest jääme me ilma, sest ühiskonnas räägivad rohkem mehed, sest neil on rohkem raha, millega kaasa rääkida, alustades meie ärikultuuri kujundamisest, lõpetades heategevuslikul eesmärgil või poliitilistesse kampaaniatesse raha panustamisest.
Mida vähem on naisi ettevõtluses ja juhtivatel kohtadel, seda vähem on esindatud nende hääl ja mõtted. Kui sugu tõesti ei loeks, siis mündiviske loogika järgi ei tohiks olla Eestis rahaline ebavõrdsus niivõrd suur ja iga pere saaks oma tütrele samamoodi kui pojale öelda, et temast võib tulevikus saada tippettevõtja, investor või juht, ja neil oleks mõlemale ka piisavalt eeskujusid ette näidata. Praegu seda aga ei ole.
Ebavõrdsust võimendavad emakeel või puue
Majandusliku ebavõrdsuse joon ei jookse ainult sugude vahelt, vaid ebavõrdsust võimendab lisaks näiteks emakeel või puue. Õnneks saab korraga lahendada mitut probleemi ja sugude vahelisele majanduslikule ebavõrdsusele viidates on võimalus kasutada naistel oma häält selleks, et ka üldisem ühiskondlik võrdsus tähelepanu saaks.
Selleks, et Eesti jätkuvalt edukas oleks, ei tohi takerduda vaid majanduslike näitajate taha. Tehnoloogilise arengu eduloo kõrval tuleks heita kriitiline pilk ka ühiskonnakorraldusele. Sellele pöörabki naiste marss tähelepanu – kuidas saaks iga inimene olemasolevaid võimalusi eneseteostuseks kasutada ilma, et peaks olema surutud aegunud soostereotüüpide kasti või igal pöördel võitlema nähtamatute barjääridega, mis viitavad, et temal justkui ei oleks õigust elada sama head (finantsilist) elu kui teistel?
Seega: mida need marssivad naised tahavad? Võrdsemat võimalust ühiskondlikus arengus kaasa rääkida. Neil, kellel on vähem majanduslikke ressursse, on sageli vaiksem hääl – nad ei saa endale näiteks lubada meeleavaldusele minekut, sest lapsehoidmiseks pole turvavõrgustikku ja rahalisi vahendeid või teise linna sõitmine tähendab kulu, milleks eelarves vahendeid napib.
*Tsitaat, mida olen lugematutel kordadel meest käest kuulnud, kui mõnda võrdsusteema tõstatatakse.
