Mamikon Hovsepyan: “Armeenia LGBT liikumise probleem on sisemine homofoobia.”

Armeenias on täna pingeline, sest eri grupid nõuavad üha jõulisemalt, et poliitikud neid viimaks kuulda võtaksid. LGBT organisatsiooni Pink Armenia üks vedajaid Mamikon Hovsepyan avab armeenia LGBT liikumise tagamaid ning räägib, milliste probleemidega erinevad vähemused Armeenias põrkuvad.

Kuidas formeerus armeenia LGBTQ liikumine?

Alustasin ise 2002. aastal, kui üks väike grupp inimesi otsustas Armeenias alustada aktivismiga. Tollal oli homoseksuaalsus seadusega keelatud – see dekrimiminaliseeriti 2003. aastal – nii et alul oligi meil vaid paar tükki. Tasapisi liitus meiega üha rohkem inimesi. Kutsusime spetsialiste endaga kõnelema, näiteks tervise- või õiguste teemadel. Hiljem kuulsin, et üks teine grupp oli püüdnud mõned aastad varem teha midagi sarnast, ent see ei õnnestunud neil, sest politsei ja riiklikud organisatsioonid avaldasid neile väga suurt survet.

Mis on Pink Armenia põhilised töösuunad?

Me töötame LGBT kogukonna jõustamise ja inimõiguste kaitse suunas. Viimase raames pakume juriidilisi teenuseid ja aitame kohtuvaidlustega. Tegeleme ka seksuaal- ja üldse tervise teemadega, näiteks transsooliste muredega ja nende õigustega soo korrigeerimise operatsiooniks.

Kuidas Pink Armenia üldse sündis?

Ametlikult 2007. aastal. Mina ja veel mõned muretsesime, et ükski kodanikuühiskonna grupp ei tegele seksuaaltervise teemadega. Niisiis otsustasime registreerida MTÜ ja täita selle tühimiku. Töötasime väga palju kodanikuühiskonna liikumise rajamise kallal, sest liikumist tollal veel polnud, oli vaid paar MTÜ-d. Aga nüüd on meil liikumise visioon olemas. Ja MTÜ-de tagagi võib näha inimesi, kes loovad liikumist.

Kas tollal oli raske luua sellist organisatsiooni?

Vähem kui täna. Sest mida rohkem neist teemadest räägime, seda rohkem agressioone meile osaks saab. Tollal inimesed isegi ei teadnud, millest me räägime.

Kuidas olid lood nõukogude ajal? Teate te midagi tollastest LGBTQ inimestest?

Nõukogude ajal elasid inimesed Armeenias topeltelu. Üks oli heteronormatiivne, ühiskonna poolt aktsepteeritud elu. Ja teine oli perede ja sõprade eest varjatud salaelu. Geimehed kogunesid enamasti teatud parkides ja avalikes paikades. Naised olid nähtamatumad. Ei olnud mingit liikumist. Kogu asi oli kogunemistes ja üksteistega kohtumistes.

Mis on hetkel armeenia LGBTQ kogukonna suurimad probleemid?

Liikumise hiiglaslik probleem on sisemine homo- ja transfoobia – kui näiteks geimehed ei aktsepteeri transsoolisi või LB-naisi. Need eristusjooned eri eliitide ja tasemete vahel on ikka veel väga suured – mehelikud või naiselikud, rikkad või vaesed jne.

Ja elementaarsed teadmised seksuaalsusest on kogu ühiskonnas nõrgad. Ka LGBT inimeste endi seas on väga madal teadlikkus. Niisiis oleme juba mitu aastat püüdnud töötada LGBT jõustamise suunas ja teinud palju hariduslikke programme. Me muidugi ei jõua kogu kogukonnani, aga anname endast parima.

Kuidas te inimesteni üldse jõuate?

Töötame valdavalt Jerevanis, kus paljud meid juba teavad. Inimesed ei pruugi küll tulla meie kontorisse, kuid nad kirjutavad ja helistavad meile. Me teeme väga palju väljapoole tööd, sageli läbi interneti, ning külastame ka Armeenia eri regioone. See on küll keeruline, sest meil pole neis kontoreid, niisiis on see meie suurim väljakutse. Ometi õnnestub meil inimesi leida, kutsuda neid oma koolitustele.

Kas töötate ka transsoolistega?

Me püüame töötada kõigiga, ka intersoolistega, aga see on väga raske, sest see liikumine on täiesti varjatud. Ka arstid ei ole selle teemaga hästi kursis. Pealegi ei pruugi intersoolisus välja paista. Aga lisaks meile on loodud väike MTÜ, mis töötab transsoolistega. Meil on tegelikult põranda all tehtud ka soo korrigeerimise operatsioone, aga need pole registreeritud.

Millised on üldse armeenia LGBTQ liikumise viimase kümnendi arengud?

Esiteks näeme me liikumist. Ja see on muutunud tugevamaks. Näiteks 2012. aastal, kui korraldati Pride’i marss, siis seda rünnati. Seejärel rünnati geibaari. Me tõesti kartsime, et liikumine kaob ja inimesed lähevad põranda alla. Aga tegelikult muutus see tugevamaks ja nähtavamaks, inimesed ei kartnud. Meil pole eriti kohalikke, kes oleksid avalikult välja tulnud, võib-olla üks–kaks, ma nende hulgas. Aga diasporaas on kapist väljatulnuid küll. Tõsi, see on teine asi kui siin elada ja seda teha. Diasporaa-armeenlaste puhul tõlgendatakse seda sageli läänelike ebatraditsiooniliste väärtustena.

Arengutest rääkides – kui seni olid palju kodanikuliikumise organisatsioonid homofoobsed, siis nüüd on nad LGBT teemade suhtes palju tundlikumad ning meil on nendega hea koostöö, eriti naisorganisatsioonidega. Nad on palju kaasavamaks muutunud. Me töötame ka teiste inimõiguste organisatsioonidega ning meil on hea koostöö keskkonnakaitse organisatsioonidega, kes meid toetavad. Meil on sarnased prioriteedid, näiteks mis puudutavad diskrimineerimist ja vihamõrvasid.

Jah, meil on lisandunud hulgaliselt natsionalistlikke gruppe, kes on vägivaldsemad kui eales varem, ning meedia räägib palju LGBT teemadest. Enamasti levitavad nad küll viha ja negatiivsust. Aga ometi on oluline, et neist teemadest räägitakse – olgu siis negatiivselt või positiivselt – sest siis me saame olukorda parandada, varustada neid õige, tolerantse terminoloogiaga. Mingis mõttes on meid saatnud edu, sest varem kasutasid nad näiteks terminit homosõltuvus, meie aga surusime neid kasutama täpset armeenia keelset vastet, mistõttu ei ole terminil enam negatiivset konnotatsiooni. See on väike mäng.

Kuidas on lood noorema põlvkonnaga ja nende suhtumisega?

Noorem põlvkond on avatum. Ent probleem on selles, et koolis on palju kiusamist, nii et igaüks tahab päästa oma au. Nii hakkavad nad kuulama autoriteete, kes levitavad viha. Et lihtsalt mitte olla erinev. Ühesõnaga, nad on avatumad, ent keskkoolis või ülikoolis muudavad nad oma hoiakuid. Sest keskkond on diskrimineeriv. Pärast 18 aasta vanuseks saamist peavad armeenia mehed minema sõjaväkke ning ka armees muutuvad nad palju vägivaldsemaks. Sealt naastes ongi nad enamasti homofoobsed, seksistlikud ja natsionalistlikud.

Kuidas on lood diskrimineerimisvastase seadusega Armeenias?

Hetkel valmistab justiitsministeerium seda seadust ette. Ilmselt võetakse see vastu sel või tuleval aastal. Probleem on selles, et EL surub valitsust seda seadust vastu võtma ja annab selleks raha, nii et ilmselt saab see seadus olema väga deklaratiivne, lai ja hägune. Me teame ka, et nad ei taha seksuaal- ja sooidentiteeti sinna lisada. Usun, et ühel hetkel saame seda seadust vaidlustada, näiteks kümne aasta pärast.

Milliste riikide organisatsioonidega te koostööd teete?

Näiteks Gruusiaga, meil on ka projekte Venemaa, Ukraina, Moldova, Valgevene ja Aserbaidžaaniga. Need on meie ühisprojektid postsovetlike maadega, kellega meil on sarnasusi ja kes kuuluvad Euroopa naabrusprogrammi. Lisaks kuulume ILGA Europe’isse ning meil on mõned ühisprojektid. Aserbaidžaaniga on meil sõjaolukorra tõttu raske otseselt töötada, aga me ristume eri projektide raames. Nad on kahjuks veelgi suurema surve all ja nende MTÜ-d on haavatavamad.

Sa mainisid Venemaad. Kas te ei karda, et Armeeniaga läheb nagu Venemaaga?

Ausalt öeldes vahel ikka kardame küll. Meie politseiamet pakkus paari aasta eest teatud seadusemuudatusi, mis keelaksid ebatraditsioonilise seksuaalpropaganda, nagu nad seda nimetasid. Aga see idee pandi juba paari päeva pärast kõrvale. Me astusime ka kohe tegevusse ja rahvusvahelised organisatsioonid avaldasid survet. Aga loomulikult me kardame, et see võib uuesti teemaks tõusta.

Ka MTÜ-de seadust tahetakse muuta ning me ei tea, mis see kaasa toob. Esialgne mustand pole halb, aga sa tead – see on Armeenia. Nad võivad parlamendis hetkega kõike muuta.

Millist survet avaldavad LGBTQ inimestele Armeenias usugrupid?

Kõige rohkem kannatamegi me oma apostliku kiriku tõttu. Tegemist on väga agressiivse institutsiooniga, mis on väga suur ning levitab pidevalt eri vähemusgruppide vastu vihkamist. Kes iganes neile hambusse jääb, seda nimetavad nad mittearmeenlaseks ja mittekristlaseks, olgugi et on palju LGBT kristlasi. Ning kes pole kristlane, ei saa nende sõnul olla ka armeenlane. See on LGBT kogukonna jaoks suur probleem. Kirik räägib LGBT inimestest kui perverssusest. Hiljuti käis paavst Armeenias ja ütles, et kirik peab LGBT inimeste ees vabandama, aga meie kirik on otsustanud seda ignoreerida, olgugi et nad olid paavsti võõrustamise üle nii rõõmsad.

Kuidas on Armeenias lood kodanikuühiskonnaga? Kas asjad on paranenud?

Jah, kodanikuühiskond muutub üha tugevamaks. Eriti pärast 2008. aastal, kui olid demonstratsioonid valitseva partei vastu, mille käigus tapeti mitu rahumeelset kodanikku. Pärast seda muutus kodanikuühiskond tugevamaks. Inimesed hakkasid oma häält rohkem kuuldavaks tegema. Nii et me näeme tõesti arenguid.

Mis on teie lootused tulevikule?

Loodame, et saame vaidlustada oma õiguslikke aluseid Euroopa Inimõiguste Kohtu abiga või kohalike kohtutega, olgugi et kohalik kohtusüsteem on korrumpeerunud. Niisiis ei pane me neile eriti palju lootusi, ent püüame siiski. Tahame muuta liikumise tugevamaks, et initsiatiivide korral poleks näha vaid MTÜ-sid samme astumas, vaid ka kogukonda, liikumist ennast. Ja loomulikult loodame inimõiguste ja seksuaalsuse teemalise teadlikkuse tõstmisele.

­Mis te arvate, mida üldse toob tulevik armeenia LGBT inimestele?

Kui me jääme Vene tolliliitu, mis mõjub meie igapäevaelule väga negatiivselt, siis loodame, et see liit lihtsalt kaob peagi ning me saame hakata tegema koostööd rohkem arenenud riikidega. Palju sõltub rahvusvahelisest arengust. Sest kui maailmas on progress, eriti väikestes maades, siis peab ka Armeenia neid arenguid järgima, sest muidu on meil liiga palju kaotada. Sel juhul riik lihtsalt peab parandama inimõiguste ja LGBT inimeste olukorda.

Teisest küljest näeme natsionalistlike gruppide tõusu ka arenenud riikides. Me näeme terrorismi ja agressioone ning see on murettegev. Sest kui arenenud õigussüsteemiga riigid muutuvad nende rahvuslike rünnakute ohvriks, siis sellistes väikestes maades nagu Armeenia on erinevana raske ellu jääda. Aga me loodame ja mõtleme positiivselt, et muutused tulevad. Isegi kui me näeme, et homofoobia tase on Armeenias üle 90 protsendi, siis loodame me ikkagi, et mitte ühiskond pole homofoobne, vaid et võim on seda. Ning see võim kasutab meediat oma tööriistana, et pesta inimeste ajusid. Kui ühiskond saaks asjakohast infot, siis ta saaks aru, et erinev olemises pole midagi halba.

Mida te ootaksite LGBT armeenlastelt diasporaas?

Neil on parem elu kui meil ning selle asemel, et istuda oma pehmetel diivanitel, võiksid nad mõelda, mida nende õed ja vennad nende kodumaal kogevad. Enamik lahkunutest ei hooli, mis Armeenias toimub, sest neil on nüüd paremad võimalused. Ma tahaksin näha neid muretsemas sellepärast, mis toimub riigis, kuhu nad siiski osaliselt kuuluvad. Ning et nad näitaksid oma toetust – tõstataksid teemasid, väljendaksid emotsionaalset toetust või oleksid mõnel muul moel olemas.