Liisa Oviir: milline võiks olla uus naisliikumine?

Hiljuti teatas Liisa Oviir (SDE), et ei kandideeri uuesti riigikokku ja soovib muuhulgas luua ühenduse, mis võtaks naiste õigustega seotud teemadel sõna. Feministeerium kohtus temaga, et lähemalt uurida millega uus naisliikumine tegeleda võiks ning millist rolli poliitikakujundamises täita.

Oled öelnud, et soovid luua uue naisliikumise. Millest see mõte tuli?

Kui teatasin, et ei kavatse rohkem palgalise poliitikuna edasi toimetada, sain küsimuse, mida siis tegema hakkan. Tõin välja, et naasen eelkõige oma eriala, õigusteaduse juurde aga soovin ka niinimetatud naiste teemadega edasi tegeleda. Üheks võimaluseks on luua ühendus, kes võtaks sõna nendel teemadel. Viimasel ajal on minu poole pöördunud mitmed naised öeldes, et see on vajalik.

Tegelikult mulle ei meeldi see väljend – naiste teemad –, aga kasutan seda kui kokkulepitud terminit. Ei meeldi, sest kui ma ütlen, et vägivald on naiste teema, ütleks ma justkui, et ohver on süüdi vägivallas, mida ta kindlasti ei ole. Aga suur osa lähisuhtevägivalla all kannatajatest on naised. Ka eakate hulgas. Seksuaalse ahistamise ohvrid on valdavalt naised. Ahistamine ei ole tegelikult ju seksuaalkuritegu, vaid võimukuritegu. Enamik juhte või võimupositsioonil olijaid on mehed ja seetõttu on ahistamine rohkem naiste vastu suunatud. Peale lahutust jäävad lapsed 93% ulatuses emadega, seetõttu on elatis ja suhtluskord teemad, mis puudutavad eelkõige naisi. Tundub, et meil on nendes teemades väga palju valehäbi ja neil teemadel on sageli ka poliitikute jaoks teatud märk küljes. Praegu on üks üle aegade suurimaid naiste osakaale riigikogus, 28%, kuid kui paljud on valmis välja ütlema, et need teemad neid kõnetavad ja nad on valmis nendega tegelema? Samas kuulen, et “mulle juba vanemad ütlesid, et ära sa tegele naiste teemadega, sest siis enam tõsiste asjadega tegeleda ei saa”.

Mulle on ka naissoost poliitikud rääkinud, et nad on selle soovituse saanud. Kas oled ka?

Mina ei ole seda soovitust saanud, aga mõned on. Nii me ei tegelegi teemadega, mis mõjutavad paljusid ja vajaksid tegelemist. Otsime juba aastaid erilise kirega iibetõstjat, aga hoopis vähem räägime sellest, kuidas elab laps, kes on juba olemas. Hiljuti ilmus Päevalehes artikkel Ida-Virumaast, kus seisis, et Aseris elab peaaegu iga kolmas noor suhtelises vaesuses. Suur osa neist elavad üksikvanematega. Kuna kokkulepitud ulatuses ja ajal saavad elatist vähesed, siis just üksikvanemaga kasvav laps on suurimas vaesusriskis laps. Aga meil tapetakse nii vajalik debatt sildistamise ja stereotüüpidega.

Kas see naisliikumine tegeleks nende mainitud teemadega? Vägivald, ahistamine, elatis?

Kui on piisav kogus inimesi, kes arvavad, et aeg on küps uue naisliikumise loomiseks, siis nemad lepivad kokku need valdkonnad, mis vajaksid käsitlemist. Minu jaoks on oluline, et oleks inimesi, kes on valmis vabatahtlikult sellega tegelema ja on valmis olema selle laua taga, kus otsustatakse. Kui riigikogu õiguskomisjonis käis seksuaalse ahistamise paragrahvi panemine karistusseadustikku, tuli ühel hetkel kirjalik teade naisorganisatsioonide katusorganisatsioonilt (Eesti Naisteühenduste Ümarlaualt, toim), et tegelikult ei ole seda vaja, saab ilma hakkama. Küsin, et kas päriselt saab? See hulk naisi, kellel on elu jooksul kokkupuude seksuaalse ahistamisega, on hirmutavalt suur. Ja mida nooremas eas see kokkupuude on, seda pikemalt mõjutab see nende elu.

Seesama katusorganisatsioon on nüüd ka palgalõhe eelnõu vastu. Kas sellega oled kursis?

Ma ei ole selle eelnõu käekäiguga kursis, olin samal perioodil muude teemadega hõivatud, aga see teeb mind kurvaks. Kuulsin riigikogus olles väga palju, kuidas ka naised ütlevad, et mind ei ole kunagi ahistatud, ma ei saa seda toetada. Mulle pole kunagi vähem makstud palka, järelikult pole probleemi olemas. Aga mina ütlen sellepeale, et mina ei ole haige, paneme haiglad kinni, miks me kulutame raha selle peale? Kui vaatame statistikat, on need suured teemad. Kui sa tunned ennast hirmununa õhtuti tänaval liikudes või tööle minnes ja kui sa tead, et sa teed tööd sama palju ja hästi, kuid sinu kõrvalolev inimene, kes sinust erineb eelkõige oma soolise kuuluvuse tõttu, saab kolmandiku võrra rohkem palka – ja see kolmandik on päris suur summa – siis tekib ebaõigluse tunne, demotiveeriv alaväärsustunne.

Minu arvates ei ole ka Eestis poliitilises protsessis naiste huvid piisavalt hästi esindatud. Leian, et oleks vaja esindusorganisatsiooni, kes osaleks poliitikakujundamises ja kellel oleks praegustest organisatsioonidest laiapõhjalisem esindatus. Neid võib muidugi olla erinevaid, aga vähemalt üks neist võiks olla feministlik. Sina ütlesid oma Arteri intervjuus, et uus esindusorganisatsioon ei pea tegelikult feministlik olema. Miks?

Sest ma ei pea neid samu teemasid feministlikeks teemadeks.

Usun, et iga feminist vaidleks vastu.

Mina usun, et ma olen feminist. Aga inimene, kes samuti ennast feministiks peab, on mulle öelnud, et ma pole päris feminist (naerab). Mõned aastad tagasi käisin oma kahe pojaga Ukrainas puhkamas. Sain võimaluse rääkida selle riigi ajaloost ja sellest, mis seal parajasti sünnib. Küsisin oma 12-aastase käest, et kas ta on feminist ja tema küsis, et mis see tähendab. Mina vastasin, et see tähendab seda, et sa usud, et kõigil, sõltumata soost, on võrdsed õigused, kohustused ja vastutus. Tema vastas, et siis on ta loomulikult feminist. Ja mina usun seda ka. Aga sõnal feminism on tegelikust Eesti ühiskonnas sisust erinev maine. Paljude inimeste jaoks on feminist see, kes vihkab mehi. Mina ütlen, et feminismil ei ole meestega mingisugust pistmist. Kui me tahame saavutada ühiskonnas maksimaalselt laia kandepinda, siis ei peaks seda nimetama feministlikuks liikumiseks, sest sellel sõnal on maine, mis takistab koostööd. Siis on kaks võimalust, kas hakata muutma sõna mainet või sisuteemasid. Kumb on olulisem? Feminism on mõistena meie ühiskonnas täiesti ilma konsensuseta teema. Aga kui naiste rolli võimestamine ühiskonnas on feministlik teema, siis jah, see oleks feministlik liikumine.

Ütlesid et see debatt peab olema lugupidav. Kas see ei ole praegu lugupidav? Kas feministid on lugupidavad?

Ma ei ole sellega nii täpselt kursis, sest riigikogus neid väga palju pole. Pidasin silmas, et vahetevahel lähevad EKRE poliitikud oma väljaütlemistes inetuks. Siis on päris raske.

Näiteks, et noored, lastetud naised on ühiskondlikult kahjulik element…

See on sildistamine, puhas emotsioon. See on pööraselt inetu. Aga see ei tähenda, et sellele peaks vastama täpselt samasuguse kraaksatusega. Võiks läheneda teadmistepõhiselt. Aga usu ja emotsiooni vastu on teadmistega raske saada.

Kui ma seksuaalse ahistamise paragrahviga töötasin, käisin ükshaaval riigikogu liikmeid läbi, et nende toetust küsida. Selle käigus muutus esialgne ettepanek üsna oluliselt. Esiteks, et tuleb väärtegu, mitte kuritegu. Teiseks, et koosseisu jääb ainult füüsiline ahistamine. Kuigi arvan, et seda on tegelikult vähe, on see parem kui mitte midagi. Argument, millega toetajaid sain, oli see, et uuringud näitavad, et üha enam ahistatakse mehi, ja seda teevad teised mehed. Ja see osutus tegelikult võitjaks. Sellega sain viimased vajalikud hääled kokku. See oli minu jaoks täiesti silmiavav kogemus.

Ma olen tähele pannud seda, et huvi tekib sageli siis, kui hakkad rääkima sellest, et mis probleemid meestel soolise ebavõrdsusega on. Niikaua kui pinised mingitest naiste muredest, on huvi leige.

Minu arust töötab see, kui sa suudad välja tuua, mis teemas inimest võiks personaalselt puudutada. Mida sina sellest saad? Ka riigikogus ei tegeleta üldise pildiga, sellega, mida statistika näitab. Loeb, mis kogemus minul isiklikult on. Väga suur oli kahju, mida tegelikult tegid need naisorganisatsioonid, kes ütlesid, et seksuaalse ahistamise sätet pole vaja, täitsa piisab sellest, kui keelame ümberlõikamise. Eestis pole ühtegi naiste ümberlõikamist olnud. Samas on väga suur hulk inimesi kogenud seksuaalset ahistamist. Juba füüsilist ahistamist kogenuid on palju, rääkimata sõnalisest. Suureneb igasugune tehnoloogiliste abivahenditega ahistamine.

Kui meie lugejad saavad nüüd inspiratsiooni sellest naisliikumise loomise ideest, mida nad teha võiksid?

Andku endast teada. Moodustame aktiivi ja lepime kokku, kuidas asjaga edasi minna, teeme ära. Olen sotsiaalmeediast ülesleitav. Kuni me ise ei tee, ei tee mitte keegi. Nii kaua ei muutu mitte midagi, kui poliitikakujundamise laua taga on need, kes on erinevatel põhjustel valmis esitama tellimusseisukohti. Tookord, kui saime seksuaalse ahistamise paragrahviga katusorganisatsiooni seisukoha kätte, helistasin läbi mõned nende liikmesorganisatsioonid, kes ei olnud konkreetsest seisukohast kuulnudki. Siis tuleb öelda, et te päriselt ei esinda meid.

Kas see organisatsioon peab vabatahtlikkuse alusel toimetama? Miks see ei võiks olla organisatsioon, kus on palgalised töötajad?

Mulle meeldiks, kui asi saaks alguse mõttekaaslusest ja entusiasmist. Ja kui ta näitab oma elujõudu, siis on loomulikult võimalik edasi minna, teistsugust organisatsiooni ehitada. Aga kui ta alustab nagu see Eesti Pere Sihtkapital, et kõigepealt on raha ja siis leiame sinna inimesed ja siis alles teema, siis… Mulle tundub orgaaniline kasv alati õigemana, kui ümberpööratud variant.

Kui oled ametnik, on sul mingi teadmine. Kui oled poliitik, võtad oma kogemusel põhineva teadmise kaasa poliitikakujundamisse. Nüüd on trend, et järjest enam tuleb elukutselisi poliitikuid, kelle kogemus väljapool poliitikat on peaaegu olematu. Samas on olemas inimesed, kes teavad nendest teemadest detailideni. Kuni selleni välja, et laps, kes on näinud pealt koduvägivalda, on kõige hullemas seisus, sest on kaotanud turvatunde mõlema vanema suhtes korraga. Meil kasutatakse seda last mõnes kohtuprotsessis tunnistajana, teises kannatanuna. Kui oled tunnistaja, ei ole sul midagi. Kui oled kannatanu, saad näiteks psühholoogilist ja õigusabi. See on pisike detail, mis on tegelikult suure mõjuga. Kui ütleme, et kõik need lapsed on kannatanud, anname juba teistsuguse hinnangu sellele, mis nende koduseinte vahel on toimunud. Ja seda kogemust ei ole sageli ametnikul, kes on ainult õigusloomega tegelenud. Ei ole ka poliitikul, kes ei ole ise olnud sellises protsessis osaline. Seda teadmist saavad tuua inimesed, kes on teemadega süvitsi tegelenud. Kuidas see teadmine otsustajateni jõuab? Kui see jõuab neidsamu organisatsioone pidi, kes on vaid formaalsed, kes ei ole enam ammu õhinapõhised, keda ei hoia koos maailmavaade, vaid mingid ammused ühinemisotsused ja kus arvamusi tehakse sageli formaalselt, ilma spetsialistidega konsulteerimata, siis tulemus on ühiskonnale kehv. Kuid formaalselt on kaasamine ja kooskõlastamine muidugi tehtud.