Laste kasvatamise uued väljavaated

Arusaam perekonnast ja laste kasvatamisest on seotud paljude müütidega. Osa neist saab lammutada, lahates neid feministlikult, alates kriitilisest kuni radikaalseni[1], osale müütidest tuleb otsa vaadata lihtsalt kaine ratsionaalsuse ja läbiva aususega, aga olulise panuse kriitilisse analüüsi sel teemal saame anda, kui analüüsime lapsevanem olemist perspektiivist, mida pakuvad LGBT perekonnad. Eriti abiks on see essentsialistliku perekonnaparadigma dekonstrueerimisel, eesmärgiga soodustada egalitaarsemat ja suuremat rahuldust pakkuvamaid lastekasvatusviise.

Seega – mida kujutab endast essentsialistlik perekonnamudel?

Põhiliselt abielulist liitu, mille on moodustanud heteroseksuaalne paar ja nende bioloogilised lapsed. Enesestmõistetavaks peetakse ka, et kahe lapsevanema bioloogilised erinevused tagavad spetsiifilised erinevused soolisuses ja lapsevanema rollis, seega mõlemad vanemad on asendatamatud. Usutakse, et bioloogiliselt kogetud rasedus ja piimaeritus loob naistes tugeva instinktiivse soovi hoolitseda ja seega on nende sooroll tagada emotsionaalset tuge, turvalisust ja hoolitsemist. Kuna meestel ei ole seda soovi, siis usutakse, et nende huvi laste eest hoolitsemises sõltub eeldusest, et nad on oma isaduses kindlad, ja abielu “tsiviliseerivast” efektist, kuna – kui toetuda evolutsioonipsühholoogia teooriale – on mehed peamiselt huvitatud oma evolutsioonilise vormisoleku maksimeerimisest, rasestades nii palju naisi kui võimalik. Isa soolistatud roll on tagada distsipliin, olla probleemilahendaja ja mängukaaslane.

Tegelikult usutakse paradoksaalselt, et isa kohalolu perekonnas on isegi suurema tähtsusega kui ema kohalolek. Kahtlustan, et üks põhjus, miks selline eeldus on nii levinud, on tagada meeste võim ja kindlustada nende domineerimine perekonnas, hoolimata sellest, et essentsialistlik mudel näib möönvat, et isad ei ole nii head vanemad, kuna neil pole raseduse, sünnitamise ja imetamise kogemust. Aga isa tähtsus näib ikka ja jälle üles kerkivat idees, et ta on meessoost eeskuju poistele, mille kaudu arendada tervislikku (ja paljudel juhtudel tähendab see heteroseksuaalset) soolist identiteeti, samal ajal, kui tüdrukutele pakub isa mudelit tulevaseks lähedussuhteks ja soosib naiselikkust.

Arvestatav hulk uuringuid näivad ka tõestavat, et lapsed, kes kasvavad üles ilma isata, kannatavad suurema tõenäosusega sotsiaalsete ja käitumisprobleemide käes (näiteks laste vaesus, vägivald, teismeliste rasedus, kesine hakkamasaamine koolis, alkoholi- ja uimastite kuritarvitamine, sõltuvus sotsiaaltoetustest ja hooletusse jäämine). Oluline on ka rõhutada, et essentsialistlik peremudel mitte ainult ei edenda traditsioonilisi soorolle ja stereotüüpe lapsevanemate kohta, vaid ilmselgelt töötab see vastu LGBT kogukonna õigustele ja feministlikule liikumisele, sest diskrimineerib üksikvanemaid, lahutatud või mitte abielus olevaid vanemaid ja samast soost inimestest koosnevaid paare.

Rasa Jansone maal “See on õnn”, 2013

Kuidas küll nii paljud uurimused on “tõestanud” isa puudumise negatiivset mõju?

Hiljutine kriitiline uurimistöö toob välja kategooriavea taoliste teadustööde lähteeeldustes, mille järgi vanemate arvu, nende suhtestaatust, seksuaalsust ja eelkõige majanduslikku ja sotsiaalset olukorda on järjepanu seotud nende soolisusega.[2] Niisiis, mitte bioloogilise ema ja isa liit ei ole see kõige tähtsam, vaid vastutustundlike hoolitsejate arv. Ja abielu ei ole per se turvaline ja kõlbeline ruum, kus vanemlust praktiseerida, vaid seda soodustavad juriidilised privileegid, mis abieluga kaasnevad. Lapsevanemate heteroseksuaalne orientatsioon viitab küll sellele, et reproduktsioon on kättesaadavam, aga ei taga sügavat ja armastavat suhet oma järeltulijaga. Silmapaistvalt suur hulk uuringuid on näidanud[3], et mõlemad vanemad on võimelised arendama võrdselt suure vastutustunde ja lastekasvatusoskused nii palju, kui nende sotsiaalne olukord lubab ja kui vastuvõtlik lapsevanem sellele on. Ja lõpuks, lahutusega kaasnevad sotsiaalsed ja majanduslikud muutused on stressirohked ja see on sageli lapsele emotsionaalselt rusuv, sest teda ümbritsev olmeline olukord ja sidemed katkevad koos eemalolekuga perekonna kodust ja tuttavast ümbruskonnast. Isa kaotus traditsioonilises perestruktuuris tähendab mehe sissetuleku kaotust, niisiis tahaksin meelde tuletada, et Lätis kuuluvad üksikemad vaeseima elanikkonna hulka. Kõiki ülalmainitud tegureid tuleks „isata” laste elude uurimisel arvesse võtta (olgugi, et esineda võib variatsioone, sõltuvalt sellest, kas lastel puudub isaga üldse kontakt, või on kohtumised juhuslikud või regulaarsed).

Esimese sammuna erinevatest perekonnaüksustest aru saamisel ja nende tugevuste ning puudujääkide uurimisel on lahti ütlemine essentsialistlikust paradigmast. Timothy Biblarzi ja Judith Stacey kriitilises analüüsis „Kuidas lapsevanemate soolisus on tähtis?” nõutakse kõigepealt täpsemate empiiriliste andmete kogumise ja tõlgendamise kriteeriumeid, võttes ühtlasi arvesse üksikvanemaid (nii emasid kui ka isasid), samast soost inimestest koosnevaid paare, varieeruva seksuaalse identiteediga ja vanemaid, kes hoolitsevad bioloogiliste või adopteeritud laste eest. Nende analüüs mitte üksnes ei lükka ümber populaarset stereotüüpi „mis on lapsele parim”, vaid annavad sissevaate eeliste kohta olukorras, kui lapsevanemateks on kaks samast soost inimest.

Esiteks, vaatame otsa heteroseksuaalse perekonna reaalsusele.

Vastsündinuperioodil ei ole vanemate käitumises erisusi, kuid pärast esimest aastat on emad harilikult arendanud oma oskusi märgatavalt rohkem kui isad, lihtsalt sellepärast, et nad on oluliselt rohkem aega investeerinud õppimisse, kuidas olla ema. Kui isad võtavad peamise hoolitseja rolli, on nad sama kompetentsed ja „tundlikud” kui emad, aga harilikult nii ei käituta; enamik abielunaisi kulutavad isadest rohkem aega lapsega koos ja majapidamistöödele, samuti on nad seotud rohkema arvu eritüübiliste lastekasvatustegevustega. Meessoost abikaasad toovad leiva lauale, nad veedavad rohkem aega poegade kui tütardega ja tunnevad rohkem huvi selle vastu, et nende järeltulija oleks soonormidega kooskõlas (mis ei ole üllatav, sest mehed soovivad tagada oma privileege tulevaste põlvkondade hulgas).

Hoolimata isa kui karistaja stereotüübist karistavad emad lapsi füüsiliselt sagedamini (sest nad veedavad lastega rohkem aega). Isad panevad toime rohkem füüsilist ja seksuaalset väärkohtlemist.[4]

Egalitaarset lastekasvatamist ja töökohustuste jaotust soovivad naised rohkem kui mehed, kuigi selleni jõudmise võimalused on limiteeritud. Abielus heteroseksuaalsete isade puhul on tüüpiline, et nad saavad kõige madalamaid tulemusi lapsevanemana osalemises ja lastekasvatusoskustes, aga nende tulemused paranevad märgatavalt, kui nad peavad toime tulema üksikvanemana. Siis alustavad nad majapidamistöödega ja tunnevad rõõmu soojematest suhetest oma lastega. Näib, et meeste vanemlike võimete ulatus jääb kasutamata, kui naised on ümber.

Kuidas näeb välja laste kasvatamine, kui seda teevad kaks naist?

See perekonnastruktuur näib kinnitavat soostereotüüpi emadusest ja lapsevanem olemisest nn topeltemaduse doosiga, nimelt on mõlemad vanemad huvitatud hoolitsejaoskuste arendamisest ja on orienteeritud soojadele ning vastastikku peegeldavatele suhetele oma lastega. Kaks ema kipuvad lastega rohkem mängima ning rakendavad vähem kehalist karistust, vähem väga rangeid piiranguid ja soodustavad vähem soo- või ühiskondlikke stereotüüpe.

Lisaks paistab see liit olevat egalitaarsem kui heteroseksuaalne liit – selle liikmed jagavad suuremat võrdsust, sobivust ja rahulolu oma partneritega kui nende heteroseksuaalsed vasted. Siiski esineb ka negatiivseid mõjusid: kahekordselt panustatud emadus võib soodustada emadevahelist armukadedust. Lisaks on leitud, et nende suhe võib püsida koos lühemat aega. Üks põhjusi võib olla see, et sellistel paaridel ei ole ligipääsu abielule ja nad saavad vähem perekondlikku, kultuurilist ja institutsionaalset tuge. Tasub ka märkimist, et kõrged ootused, mida lesbid oma eraelulistesse suhtesse toovad, korreleeruvad kõrgemate lahkuminekumääradega. Egalitaarses heteroseksuaalses suhtes abielupaaride puhul esineb riski samal määral.

Kokkuvõtteks – kaks naist, kellel ei ole abielust tulenevaid soodustusi, saavad mitmel skaalal paremaid tulemusi kui abielus heteropaarid, laste geneetilised vanemad. Naised, kes on lapsevanemad ilma meheta (ilma esmatähtsa isata) saavad paremaid tulemusi soojuses ja suhtluskvaliteedis oma lastega. See pole nii mitte ainult lesbipaaride puhul, aga ka üksikvanemate puhul, nii hetero- kui ka homoseksuaalsete.[5]

Geimeeste kohta tehtud uuringute hulk on väga kesine, aga olemasolevad andmed annavad aimu, et nendest paaridest lapsevanemad ei paku topeltmaskuliinsust. Vastupidi, nad paistavad võtvat üle samuti „feminiinsed” lapsekasvatusvõtted. Nende tegevusi iseloomustab suurem võrdõiguslikkus ja üksteisega kohanduvus ning nad kalduvad vähem soodustama laste soorolle kui heteroseksuaalsetest paaridest vanemad (kuid siiski rohkem kui lesbid seda teevad). Enamik geimehi, kes valivad lapsevanemarolli (nagu heteroseksuaalsed isad, kes võidavad pärast lahutust hooldusõiguse), võtavad lapsevanema kohustustega kaasneva vastutuse, loovad emotsionaalselt lähedased suhted oma lastega ja võtavad laste tegevustest osa, ehk siis seovad ennast tegevustega, millest konventsionaalselt on saadud aru kui emadusest.

Üks uuringus osalenud isa ütles nii: „Geist isana tundub mulle vahel, et mul on rohkem ühist emadega kui heteroseksuaalsete isadega. Need heteroseksuaalsed isad, keda ma tean, on eelkõige nädalavahetuseisad, nad ei osale lapsevanemarollis sellise intensiivsusega nagu mina või nagu nende naised. Ma olen isa, aga ma nagu oleksin ema ka.”[6]

Üks põhjustest, miks hetero- ja homoseksuaalsete vanemate kasvatusstiilide vahel on niivõrd suured erinevused, võib olla see, et teekond, mida geimehed peavad läbima, et lapsevanemaks saada, nõuab hulga suuremat motivatsiooni. Teise ajendina võib rolli mängida see, et neil lihtsalt pole naisi, kes „loomulikult” võtaksid üle lapsekasvatamise kohustuse. Huvitav on ka see, et geidest isad kalduvad pigem teenima rohkem ja jääma täiskohaga töö juurde, ning seega mõneti siiski kõndima traditsioonilise „isaduse” jälgedes. Aga kokkuvõttes peame me nõustuma, et geimeestest lapsevanemad panevad domineerivad maskuliinsusepraktikad, isaduse ja emaduse proovile rohkem, kui lesbidest emad eristuvad normatiivsest feminiinsusest.

Tuleb ka välja, et populaarne uskumus, nagu oleks isata või samast soost vanemate kasvatatud lastel raskusi heteroseksuaalse identiteedi arendamisel või nad isegi kannatavad identiteedikriisi käes, on sooliselt kallutatud ja selle kohta ei ole piisavaid tõendusmaterjale, et nii üleüldse väita saaks.

Vastupidi, uuringud on näidanud, et sellistes peredes kasvatel lastel ilmneb rohkem soolist paindlikkust (ehk nad alluvad vähem soolistele piirangutele) ja vähem soošovinismi (vähem arvamust, et poisid on paremad kui tüdrukud ja vastupidi). Ainus negatiivne aspekt, mida need lapsed kogevad, on koolikiusamine ja muud ühiskondliku surve ja diskrimineerimise vormid, mis tulenevad homofoobsetest hoiakutest.

Et lapsevanemarolli kriitilist lahkamist kokku võtta, tuleb nõustuda, et kaks emotsionaalselt valmis ja pühendunud vanemat on parem kui üks, ja andmetest, mis meile praeguseks on kättesaadavad, saab järeldada, et keskmiselt tulevad kahest naissoost lapsevanemast koosnevad liidud vanemakohustustega paremini toime kui mehest ja naisest koosnev traditsioonilise soolise tööjaotusega liit, hoolimata sellest, et lesbidele ei ole abieluga kaasnevad privileegid kättesaadavad.[7] Geimeeste lapsevanemaoskused on alauuritud, abielus heteroseksuaalsete paaride päralt on enamik kultuurilist ja ühiskondlikku toetust, aga nende tulemus vanemliku kaasatuse skaalal on kesiseim. Pereelu ja laste heaolu võib mõjutada hulk varieeruvaid asjaolusid, aga mis puutub lapsevanema soolisusesse, siis tundub, et see on oluline vaid väga vähesel määral, sest enamik laste kasvatusega seotud oskustest ei ole sellest sõltuvuses.

Artikkel põhineb Riias 7.–8. juunil toimunud konverentsi „Queer-narratiivid Euroopa kultuuris 2018. Subjektiivsus, mälu, rahvas” peetud ettekandel.

Tõlkinud Aet Kuusik

[1] See oli minu 2016. aastal ilmunud raamatu “Lovely Mothers. Women, Body, Subjectivity” kirjutamise põhiline eesmärk

[2] Biblarz T., Stacey J. How Does the Gender of Parents Matter? / Journal of Marriage and Family, No. 72 (February 2010), pp. 3–22. Allalaetav siit.

[3] Silverstein Louis B., Auerbach Carl F. Deconstructing the Essential Father. American Psychologist, 54 (6), 1999, pp. 397–407.

[4] Biblarz T., Stacey J. How Does the Gender of Parents Matter? p. 4.

[5]  Biblarz T., Stacey J. How Does the Gender of Parents Matter?  p. 11.

[6] Biblarz T., Stacey J. How Does the Gender of Parents Matter? p.12.

[7] Kunstnik Anna-Stina Treumund on lesbiperekondadesse teinud inspireeriva sissevaate oma videos „Emad” (2010)