Kunstnik Liina Siib: Eesti mees pakub meediale rohkem huvi kui Eesti naine

Kunstnik Liina Siib avab 15. veebruaril Tallinna Kunstihoones näituse „Paradiisi poliitika“, kus dialoogis kuraator Taru Elfvingiga vaatleb Eesti ja Eestiga seotud naiste tööelu ja positsiooni ühiskonnas, alates 18. sajandil Koluvere lossis elanud printsess Augustast kuni 20. sajandi „nõiamooride“ ja 21. sajandil Soomes töötavate Eesti naisteni.

EV100 raames tegelesid projektiga „Eesti naine Soomes“, mida saab ka Kunstihoone näitusel näha. Soomes töötab üle 30 000 Eesti naise, aga ometi räägitakse meedias rohkem Kalevipoegadest ehk Eesti meestest. Mis sa arvad, miks need 30 000 naist pole meediategijate teadvusesse jõudnud?

Kui vaatame Eesti meediapilt, siis üldiselt pakub meediale huvi Eesti mees. Eesti naine on pildis vaid siis, kui ta on näiteks meelelahutustööstuse tegelane. Nii ka Soomes töötamise puhul – rohkem huvi pakub Soomes töötav mees. Teine asi on, et kui hakkasin Soome teemalist tööd tegema ja uurima, mida ajakirjandus kajastab, siis tavaliselt huvitasid neid inimesed, kel on mingi probleem. Aga Eesti naised ei lähe Soome ainult koristajaks. Spekter on tegelikult hästi lai, paljudel naistel on näiteks oma ettevõtted ja need pole mõeldud ainult eestlastele kasu tooma. Ning tegelikult pole asi ainult töös, vaid välismaal elades ka õpitakse alati midagi uut ja võib-olla kui tulla tagasi, siis on see õpitud oskus meile kõigile kasulik.

Mis töid siis Eesti naised Soomes teevad?

Õpetavad, töötavad iluteeninduses, kirjutavad raamatuid võrgustumisest. On treenerid, töötavad muusikaga, on riigitööl. Ja muidugi on arstid ja meditsiinipersonal ning töötavad laiemalt sotsiaalvaldkonnas.

Soomes on ulatuslik Eesti naiste kogukonnategevus, mis väljendub näiteks body attack’i trennides, kus kokku saadakse. Aga Soome lähevad tööle ka venekeelsed Eesti naised, kas nemad tunnevad ka end osana Eesti kogukonnast?

Need mõned venekeelsed inimesed, kellega ma projekti raames kohtusin, on jah ikka pigem nii-öelda Eesti kogukonnas. Soomes ei teki enam küsimust, kas oled eesti- või venekeelne. Kui oled koos võõral maal, siis on oluline, et oled Eestist ja siis on ühine agenda. Rääkides neist trennidest või ilusalongidest, kuhu ümber Eesti kogukond on koondunud, siis eks alguses oligi seal 200 Eesti naist ja mõned mehed, kuid nüüd käivad seal aina rohkem ka soomlased. Samuti on huvitav, et kui Soome tuli palju pagulasi, siis rääkis mulle osa naisi, et nad suutsid end väga hästi pagulaste kingadesse panna. Kuigi samas ei nimeta Soomes elavad eestlased end pagulasteks ega isegi immigrantideks või võõrtöölisteks, vaid eestlasteks, kes töötavad Soomes.

Linnasümfoonia Monika – Minek Soome 1997. aastal – Monika Põldkivi teelesaatmine Jõgeva rongijaamast. Foto: Monika Põldkivi kogu

Oled naiste tööelu uurinud kunstnikuna juba väga pikalt. Miks see sinu jaoks oluline on ja mis on naiste tööelus meeste tööelust erinevat lisaks juba tuntud teemadele nagu palgalõhe või ahistamine töö juures?

Uurin naisi seetõttu, et leian nendega ise kergemini ühise keele, sest olen ise ka naine. See ei tähenda, et ma poleks mehi uurinud. Naiste tööelu algas seoses projektiga „Naine võtab vähe ruumi“. Edasi tuli loogilise jätkuna küsimus, kuidas Soomes sellega lood on. Kui inimene läheb teisele maale, mis juhtub tema identiteediga? Eks mehed on ikka abikaasade või tööandjatena projektis olemas, kuid naine on see, kellel on fookus. Intervjuusid tegin kolmekümne naisega. Välja tuli see, et mitmel puhul ütlesid naised, et nad on Soomes osalt seetõttu, et Eestis ei arvestata nende arvamusega nii palju. Eestis vaadatakse neid ennekõike kui naisi, aga Soomes kui inimesi, kel on oma arvamus ja nad tunnevad end seal paremini. Eestis selliseid asju probleemina ei kajastata. On küll palgalõhe ja koduvägivald, aga igapäevaelus on ka palju väikseid asju – näiteks, et kui lähed ehituspoodi näiteks koos mehega, siis hakatakse esimesena rääkima mehega või see, kuidas meiega autoparanduses käitutakse. Eks inimesed on erinevad ja ka minul on ehituspoodides erinevaid kogemusi. Aga kuidas teha nii, et esimene eelarvamus ei oleks soopõhine? Selles on Soome meist ühe sammu võrra ees. Kuigi eks ka seal on juhtumeid, kus need asjad logisevad. Kui läksin Helsingisse uurimisreisile, siis mul olid ka ettekujutused, et Soome on hästi feministlik ja seal pole mingeid probleeme, kuid juttudest selgus, et päris nii see pole.

Näitusel saab näha ka seeriat „Naine võtab vähe ruumi“, millega esinesid 2011. aastal Veneetsia biennaalil, mis kujutab naisi nende töökohtadel, ning kuhu on lisandunud mõned uued fotod. Mida selle projektiga oled nende pea 10 aasta jooksul õppinud?

Olen aru saanud, et naised ja ruum on ikkagi väga struktuurne probleem. Olen pildistanud ka Tallinna aselinnapead, kellel on oma kabinet, aga ikkagi on huvitav, et fotolt tuleb välja ruum, mis naist määrab. Tal võib olla küll enesekindlam pilk, rohkem võimu, aga ikkagi raamistab teda ruum. Selle töö kaudu võib vaadelda ka töösuhete arengut 21. sajandil, uus töökultuur remote-tööpindadega ju ütleb, et mitte naine ei võta vähe ruumi, vaid ta ei võta enam üldse ruumi. Sa töötad igal pool ja samas, kus sa siis töötad? Veneetsia biennaalil lisasin näitusele ka osa, kus käsitlesin naiste ruumi nende kodudes. Läksin põllupealsetesse uusarendustesse, kus maja võis ju olla suur, aga naise ruum ikkagi kuskil kempsu taga.

Näitusel on huvitav uus töö, kus on välja toodud arhiiviväljavõtted 20. sajandi alguse „nõiamooridest“. Kas räägiksid selle taustast täpsemalt?

Need väljavõtted on pärit Võru politseiarhiivist ja kujutavad naisi, kes kelmuste eest vangi pandi. Näiteks kolm naist, kes andsid inimestele veidraid lubadusi ja kasseerisid raha sisse. Kui mõelda, siis ka tänapäeva Eestis on esoteerika olulisel kohal ja inimesed on nõus maksma, et mingit infot enda või lähedaste kohta saada, aga keegi ei pane neid nõidasid selle eest vangi. Kui oled nii osav, et suudad raha kätte saada, siis see on ettevõtlus. Aga 100 aastat tagasi pandi need naised vangi ja nimetati ajakirjanduses läbivalt „nõiamoorideks“. On huvitav, kuidas on võetud folkloorist pärit mõiste ja kleebitud see 20. sajandi inimesele külge. Kui teisi kahtlusaluseid pildistati politsei ühekaupa, siis neid naisi on pildistatud kolmekaupa. Ei teagi, kas hoiti naiste pealt filmilinti kokku või prooviti veelgi rõhutada nõiamooriks olemist ja seda, et töötatakse koos kuritegeliku bandena.

N6iamoorid – “Nõiamoorideks” tembeldatud naised 20. sajandi algusest. Foto: Võru Kriminaalpolitsei albumist, 1922, EFA.312.A.230, Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Sinu näitusel näeb rikkamate naiste, vaesemate naiste, Soome naiste, nõidade-naiste, printsess-naiste lugusid. Kas neil lugudel on ka mingi ühisosa?

Neid lugusid ühendab esiteks muidugi see, et kõigis on tegelasteks naised, aga tegelikult ka see, et ega inimesed pole paarisaja aasta jooksul palju muutunud. Muutub tehnoloogia, aga soov suhelda on ikka sama. Kui printsess Augusta ajal kirjutati käsitsi kirju ja neid viisid laiali kullerid, siis nüüd teeb seda meie eest internet. Naiste mured, emaroll või see, kuidas naiste peale vaadatakse, ei ole üldse nii palju muutunud. Korduvad ka geograafilised paigad: näiteks Võru politsei arhiivist pärit „nõiamoorid“ ja 21. sajandi Võru, kust naised lähevad Soome tööle. Võib-olla ongi näituse mõte näidata, et hoolimata eri aegadest, riietest või suhtlusviisidest hakkavad mingid mustrid meie ümber korduma. Oluline on olnud tuua esile nähtamatuid või vähe eksponeeritud fenomene, naine on üks võimalus, mille kaudu olen seda teinud.