Kuidas eraldada pehmod tõelistest meestest?

Olin mõelnud pealkirjateemalisele arutelule meedias, kui sattusin lugema Bear Gryllsi autobiograafiat, tuttava soovitusel. Algus ei tõotanud head – raamatu esikaanelt vaatas vastu autori nägu, tolmu ja mudaga kaetud. Tagakaanelt selgus, et tegu on endise Briti eliitüksuse võitlejaga, kes on roninud Mount Everesti tippu, juhtinud ekspeditsioone maailma ekstreemseimatesse kohtadesse ning valitud Maailma Skautide Ühingu peaskaudiks. Avasin raamatu juhuslikust kohast, seal oli juttu enese proovilepanekust, jõhkratest füüsilistest väljakutsetest, rügamisest ja rabelemisest.

Need tüütud normid

Olin vahetult enne lugenud Ühendriikides tehtud uuringuid selle kohta, millistele normidele tuleb meestel ja naistel vastata, et sealses kultuuris neid mehelikuks või naiselikuks peetaks. Meestelt oodatakse, et nad oleksid riskialtid ja domineerivad, väärtustaksid võitmist ja staatust ning seaksid esikohale töö. Mehelikkusenormiga kohandumiseks tuleb kontrollida emotsioone ja toetuda üksnes iseendale. Suhetes naistega peaks mees domineerima, seksuaalpartnereid võiks olla nii palju kui võimalik ja homoseksuaalsuse suhtes tuleks väljendada põlgust. Lisaks kehtib arusaam, et meeste puhul on vägivald vahel vajalik ja aktsepteeritav. Ootasin, et see Bear Grylls kannab endas kõiki neid väärtusi – esikaane pildil nägi ta igati mehelik välja, vähese eelinfo põhjal kiirgus temast võitlusvaimu ja valmidust riske võtta. Arvasin, et mind ootab ees nelisada lehekülge seesuguste soonormide rõhutamist. See tundus liig juba enne alustamist.

Tegelikkus osutus vastupidiseks. Raamat pani sügavamalt mõtlema “mehelikkusele”, “naiselikkusele” ja nende kombinatsioonidele meis kõigis. Täieliku emotsionaalse kontrolli asemel kirjeldas autor ikka ja jälle kordi, mil ta on nutnud (raamat kannabki pealkiri “Muda, higi ja pisarad”). Hoolimata saavutustest jäi ta tagasihoidlikuks, rõhutades muudkui tiimi ja hea õnne tähtsust. Kui olukord nõudis, suutis ta endale toetuda, kui vaja, leidis tuge teistest ja jumalast (usust hoolimata ei näe ta probleemi samast soost inimeste vahelises abielus). Parimast sõbrast rääkides rõhutas autor uhkusega, et tegu on väga andeka kunstnikuga.

Tegele sellega, mis sul hästi välja tuleb

Suhtumist staatusesse ja võitmisesse väljendas mõte: “Ma ei olnud kunagi roninud selleks, et inimesed mind imetleksid, ma olin alati roninud sellepärast, et see tuli mul üsna hästi välja.” Hoolimata väljakutsetest ei leidu raamatus kellegi halvustamist või ülalt alla vaatamist, autor väärtustab lihtsalt igaüht, kes teeb seda, mis tal hästi välja tuleb – nii Ema Teresat kui töömeest, kes kraavi kaevab.

Suhete valdkonnas muutus lõhe mehelikkuse normidega eriti äärmuslikuks. Selle asemel, et uhkustada seksuaalsuhete arvukusega, räägib Bear Grylls oma piinlikest läbikukkumistest tüdrukutele lähenemisel ja varakult tehtud otsusest hoida seksuaalsust tulevase abikaasa jaoks. Nüüdseks abielus ja kolme poja isana, rõhutab ta avalikes sõnavõttudes pere tähtsust enda elus. Need väärtused meenutavad hoopis üht teist loetelu, mille teadlased on koostanud – loetelu tunnustest, mida seostatakse naiselikkusega. Uuringu kohaselt on naised need, kellel tuleb kohanemiseks investeerida end lähisuhtesse, hoida seksuaalsust püsisuhte piirides, luua ja hoida toetavaid ja sõbralikke suhteid ning säilitada tagasihoidlikkust enda võimetest ja saavutustest rääkides.

Nii mehelikkus kui ka naiselikkus?

Bear Gryllsi näide illustreerib tõsiasja, mis soonormide rõhutamises on kaduma läinud – üks inimene võib väljendada nii mehelikuks kui ka naiselikuks peetud omadusi. Ta ei ole selles erand. Teadusuuringute kohaselt on erandiks pigem inimesed, kes väljendavad üksnes enda soo stereotüübile omaseid käitumisviise. Ajuehituses on meeste ja naiste vahel leitud erinevusi, kuid suurem osa inimestest jääb neis äärmustes vahepeale.

Nii mehelikuks kui ka naiselikuks peetud tunnuste väljendamine võib tuua nii mõneski valdkonnas edu. Näiteks on teadlased intervjueeritud silmapaistvalt loovaid inimesi, kelle saavutused on nende tegevusvaldkonda märkimisväärse panuse andnud, nende seas nii teadlasi, loovisikuid kui ka ühiskonnategelasi. Teadlased märkasid, et intervjueeritud väljendasid mõlemale sugupoolele omaseid tunnuseid – mehed hindasid tavapärasest rohkem pereväärtusi ja naised olid domineerivamad kui suguõed. Mõlemad säilitasid samal ajal enda sugupoolele omaseks peetavad jooned. Uuringu autori sõnul annab see eelise loovates ülesannetes ning suurema psühholoogilise paindlikkuse. Nende tulemuste valguses võib öelda, et riigis, mis tõstab esile innovatsiooni ja edasijõudmist teaduses ning loovisikute rahvusvahelisi saavutusi, ei tasugi alavääristada pehmete väärtustega mehi või jõulisust väljendavaid naisi.

Edu tuleb, kui kohaned olukorraga

Inimesed, kes väljendavad mõlemale soole omaseid käitumisviise, tulevad paremini toime ka igapäevaelus. Nad valivad käitumisviisi lähtuvalt olukorrast, mitte soonormist. See tähendab, et kui ülesandeks on tegeleda kassipojaga, väljendavad nad “naiselikku” mängulisust, kui olukord nõuab teiste survele vastuseismist, siis hoopis “mehelikku” iseseisvust.

See viib küsimuseni, kuivõrd tasubki käitumist või emotsioone hinnata lähtuvalt soost.  Selle asemel, et mõtiskleda, kas emotsioon või käitumine on ikka kohane mehele või naisele, tasub küsida, kas see on kohane konkreetses olukorras. Nutmine on sobiv viis kaotusvaluga toimetulekuks hoolimata soost. Rusikahoopide jagamine on kohane vastaval treeningul, koduseinte vahel mitte. Vastassugupoolele omaseks peetud tunnuste väljendamine ei tee kedagi vähem tõeliseks meheks ega naiseks.