Kuhu läheb #minaka?

Allikas: metoo.is

2017. aasta keskel alguse saanud #metoo-kampaaniat on palju käsitletud kui edulugu. See on tekitanud globaalse köögilauavestluse teemal, mida nii avalikult ja massiliselt seni ei arutatud. Reykjavikis septembri keskel toimunud konverentsil “#metoo. Moving Forward” arutasid feministid mitmelt poolt maailmast, kas ja kuhu #metoo liigub.

Globaalne köögilaud

#metoo on andnud arusaama, et ohvrite kogemused on erinevad: ahistamist kogetakse tööl, kodus, tänaval, see võib olla ootamatu või vaat et argipäeva sisse kirjutatud. #metoo kampaania on verstapost üleüldiselt vägivallast kõnelemises, mida konverentsil õigustatult epideemiliseks nimetati. Kampaania on hõlmanud suurt skaalat vägivallalugusid alates bussikabistamistest kuni tapmisjuhtumiteni.

#metoo teemaviite geograafilise leviku analüüs näitas, et köögilaua ümber on kogunenud kõige enam ingliskeelsete või inglise keelt teise keelena hästi rääkivate piirkondade inimesed eelkõige Põhjamaadest ja USAst, samal ajal kui maailma kuklapoolel lõunas ja Venemaal oli kampaania levik kesisem, ent mitte olematu. Kuigi Hiinas tsenseeriti #metoo, tahtsid lood jagamist ja kasutama hakati riisikausi- ja jäneseemotikone, mis kokku hääldatuna kõlabki [mi tu], ja teemaviidet #ricebunny. Kampaania tulemusel muudeti Hiinas seadust, ja esimest korda sai seadusesse kirja sõnapaar “seksuaalne ahistamine”.

Kellel on jõudu öelda #minaka?

Kuidas endale ruuporit ja poodiumit leida, oma mure sõnastada ja publik valida, kui ainus, millele sa mõelda jaksad, on väsimus? Islandi tööliste ametiühingu juht Solveig Anna Jonsdottir ütles konverentsisaali kogunenutele emotsionaalses kõnes, et kapitalismi all tuleb osal inimestel pidevalt aina kiiremini joosta lihtsalt selleks, et püsida samas kohas. Millal ja kellele öelda #metoo, kui sul on mahti üksnes joosta? Kui sa oled üks kahest miljonist immigrandist majapidamistöötajast USAs, kelle riiki jäämisele tööandjale vastu rääkimine kriipsu peale tõmbaks. Kui sa oled hooletöötaja, kelle igapäevaelu hulka kuulub teistele turvatunde ja abi pakkumine, ja sinu enda turvalisus on tagaplaanil? Või sa oled puudega ja kogu su elukorraldus sõltub sind hooldavast inimesest? Kas need, kes on vait, on seda alati seetõttu, et nendega on kõik korras?

Vasakult: Islandi tööliste ametiühingu juht Sólveig Anna Jónsdóttir ja USA majapidamistöötajate liidu programmi “We dream in Black” juht June Barret. Foto: RIKK Háskóli Íslands

“Madala sissetulekuga, tõrjutud olukorras inimesed, queer’id, varjupaika otsivad naised ei vaja #metoo-liikumist, mis ignoreerib süsteeme, mis hoiavad meid jooksmas, et püsida samas kohas,” ütles Jonsdottir lõpetuseks. Nende inimeste lood on üle maailma suuresti rääkimata, sest neid kuuldes tuleb kaasa lisakiht informatsiooni, mis kõneleb isoleeritusest, alandatusest, päritolu põhjal marginaliseeritusest, vaesusest, manipuleerimisest ehk nähtustest, millesse sekkumine nõuab suuri muutusi ja tahet. #metoo võikski pakkuda võimalust rääkida hirerarhilistest suhetest meie vahel.

Mehed habet ajama

bell hooksi järgi ei ole patriarhaadil sugu ja on tõsi, et feminismist ei taha midagi teada ka hulk naisi. Kellegi õiguste kaitseks välja astuda on ebaratsionaalne, kui vooluga kaasaminek ja poisteklubisse kuulumine on selgelt kasulikum kui riskida saada hüsteerikutemplit, nagu paljude #metoo-lugude rääkijatega on tehtud. Soome ministri Thomas Blomqvisti arvamust, et #metoo-lugude mehed ei ole saanud täpselt aru, kuidas nad käitusid, võibki võtta kui privileegipimeduse õpikunäidet. Ilmselt ei olegi nad kunagi pidanud paneelmaja koridoris lifti oodates juurdlema, et kas julgeda sõita just trepikotta sisenenud kahtlase tüübiga või pigem võtta ette trepijooks, või et just nende lähenemiskatsed võivad talumatud olla. Seksuaalse vägivalla toimimise mõistmine ongi radikaalne arusaamine, kuidas võim töötab. Ja võim ei soosi ka mehi, kes on ise ahistamise all kannatanud, sest nad pole justkui pärismehed, kui nad juhtunuga toime ei tule ja seda enda kasuks pöörata ei oska ja hoopis abi küsivad või probleemile osutavad. Võim ei soosi ka seda, et madalamal positsioonil mehed üldse küsimuse alla seavad võimul olevate meeste käitumist (ka naiste suhtes).

#metoo-kampaanias on meestest kõneldud nii anonüümselt kui ka nimeliselt. Aga milline võiks olla tee kaasaegse kaasava mehelikkuse juurde, kui meestel on internetis lihtsam leida end digitaalsetest kuritarvitavatest 4chani, incel’i ja teistest MRA brotherhood-suhtest, mis kuulutavad, et sinu õnnetustundel on alati põhjus, ja see on naine, ning kui ebamugav see on, et #metoo-ajastul teda isegi enam kallistada ei tohi? Kui nendel saitidel ringi vaadata, siis on selgelt näha, et anti-metoo on kurb, vihane ja purunemisohtlik.

Angela Davis. Foto: RIKK Háskóli Íslands

Ühe lahendusena pakuti välja nn habemeajamistöökoja (barbershop) üritused, kus meestel on võimalus kokku saada ja hoolivast mehelikkusest omavahel rääkida. Tarvis on turvalisi, meeste enda loodud ruume, kus saab luua ja jagada vastunarratiive. Kui sa oled incel, kes ei leia tüdruksõpra, siis ehk aitab kellegi lugu, mis on hästi lõppenud. Digitaalse psühholoogia eksperdilt Christian Mogensenilt kõlas soovitus meestele – kutsuge oma kurvad sookaaslased kohvile! Küllap on selle emotsionaalse töö tegemine keeruline, kuid muutuseks vajalik. Naisi nad nagunii enam ei kuula. 

Kuus aastakümmet aktivistina tegutsenud ja muus tutvustamist mittevajav Angela Davis rõhutas, et vägivald on sügavalt kodutöödesse põimitud ja lahendused pole kiired ega lihtsad. Kahjuks on siiski vähemuses neid mehi, kes osalevad võrdväärselt oma naistega kodustesse kohustustesse panustamisel, mistõttu naiste rahulolu oma eluga on kehvem ja nende võimalused ennast teostada väljaspool kodu on väiksemad. Paarisuhte puhul on partnerid teineteisest sõltuvad ja just see teeb võimusuhted oluliseks. Seetõttu tuleb vaadata otsa süsteemidele: nii õigusregulatsioonidele, majanduskorraldusele kui ka kultuuris levinud stereotüüpidele, mis vägivalda soodustavad, ja neid lammutada, mitte keskenduda üksnes karistamisele. 

Rääkimine ei võrdu progressiga

Eduloo kuvandi valguses võib mõelda, kas rääkimisest on ikka alati kasu. Oma vägivallakogemuse jutustamine ei ole täiesti valutu: rääkides ja traumat taaselustades tuleb psüühilise koormaga uuesti toime tulla, mis võib võimendada masendust, depressiooni, alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamist ja muid enese haavamise viise. 

Sotsiaalmeediaarutelu. Vasakult: Feministeeriumi toimetaja Kadi Viik, CNN Digital Worldwide’i tegevtoimetaja Ingibjörg Þórðardóttir (Inga Thordar), somaalia-norra poeet ja kolumnist Sumaya Jirde Ali, UK naiste võrdsuse partei president Catherine Mayer. Foto: RIKK Háskóli Íslands

Kui läheb hästi, võib rääkimine võimestavalt mõjuda. Jagamine pakub emotsionaalset mahalaadimisvõimalust ja sarnaste kogemustega inimesi. Selle jaoks on eriti vaja kaaluda oma publikut – olgu see siis lähedane inimene, spetsialist, jälgijad sotsiaalmeedias või ajakirjandus. Fookust turvalisusele ja headele suhetele aitaks viia ka see, kui meedias ei lastaks meestel end teema keskmesse tõsta. Üle ilma on näiteid, kus #metoo ilma meeste osaluseta üldse toetust ei kogunud: Nigeeria ajakirjanduses kujutati ahistamiste narratiive peaasjalikult meeste toetuse kaudu ehk selliste meeste, kes vägivalda takistasid või selle maha laitsid. Tore, kuid keskmes ei olnud ohvrite lood, mis on olnud kampaania eesmärk.

Turvalises refleksiivses keskkonnas ja piisava jõuvaru olemasolul on rääkimine muidugi kulla hinnaga ja annab võimaluse kogeda, kuidas inimeste omavahelised suhted muutuvad ja paranevad, kui rasked tabud, jagamata valu ja varjatud vägivald lauale pannakse. Mõningast turvalisust võib pakkuda anonüümsus, mis kaitseb selle eest, et probleemile osutamise eest hakatakse sind ennast probleemiks pidama. Ohver ei taha haletsust, vaid ärakuulamist, küsimist, kuidas teda saab aidata ja tegusid selles suunas ehk reaalset abi, mitte ainult võimalust rääkida. 

Konverentsi lõpukõne pidanud queer-feministlik kirjanik Roxane Gay nentis, et me kipume progressiks kutsuma muutust, mis on tegelikult väga väike, ja ammutama inspiratsiooni vägivalla üleelanutelt, mõistmata, et seda ei peaks keegi kunagi kogemagi.

15
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Konteksti häving sotsiaalmeedias

Aktivism on suuresti kolinud sotsiaalmeediasse. Ühest küljest pakub sotsiaalmeedia platvormi meeleolude näitamiseks ja üsna tõhusaks mobiliseerumiseks. Teisest küljest ei peegelda…

Oktoober: liigume

Mis on saanud #MeToo-st? Kui seesamune kaks aastat tagasi ventikasse lendas, tundus, et miski ei saa enam endine olla. Seksuaalse…