Koduaia varjuelu

Pilt: Daniel von Appen / Unsplash

Tuule keeras moodsa elumaja ette, avas pagasiruumi ning võttis sealt kindad ja labida. Ilma nendeta ta kliendi juurde ei läinud. Vedas, kui kliendil üldse labidas oli, aga Tuule töömeetodite juures oli vaja isegi kahte. Nimelt kujunes Tuule töö hind täpselt nii kalliks, kui kaua selle tegemise peale aega kulus. Kui klient ise käed külge lõi, esitas Tuule pärast väiksema arve, klient hoidis kokku ühe jõusaalitunni ning manustas korraliku annuse kasulikke pisikuid. Teatud mullabakterid stimuleerivad heaoluhormooni serotoniini tootmist inimkehas, pakkudes tõsist konkurentsi antidepressantidele.

Kliendi soovitav juuresolek tõi küll kaasa töötundide sattumise õhtutele või nädalavahetustele, kuid Tuulel oli nädalapäevast ja kellaajast üsna ükskõik. Tavaline üheksast viieni kontoritöö polnud talle kunagi sobinud. Pärast paari usalduslikku kontakti sõlmisid kliendid meeleldi hoolduslepingu, milles oli kirjas, et klient teeb osa töid iseseisvalt või koos Tuulega. Tuule õpetas klientidele õigeid töövõtteid, keskkonnasõbralikku väetamist ja taimekaitset ning jagas hea meelega nippe permakultuurist ja multšimisest. Teatud hulga e-nõustamist arvestas Tuule hinna sisse ja tegeles osa päevast klientide küsimustele vastamisega.

Paljudele klientidele pakkus tõsist rahuldust asjaolu, et isiklikku tööpanust oli võimalik näha ja käega katsuda. Tänapäeva ametites tehakse tööd tihtipeale virtuaalselt ning mõnikord tulemust ei tulegi, kui mõelda ebaõnnestunud pakkumistele ja kohtusse kaevatud hangetele. Mõned kliendid armastasid oma aednikuoskusi sõpradele demonstreerida, teised vaimustusid toidulaua katmisest isekasvatatud köögiviljade ja maitsetaimedega.

Täna ootas Tuulet ees töö nii-öelda põllul, see tähendab, endisel heina- või kapsamaal, kuhu oli lühikese ajaga kerkinud uus elamupiirkond. Suures kandilises betoonmajas pidi elama kahelapseline perekond, vähemalt nii oli ta perenaise kiirest jutust aru saanud. Aed nägi välja kole nagu tavaliselt ikka maja valmimisaastal. Paakunud pinnasest pressisid end jõuliste maltsade ja ohakate vahelt välja muruudemed. Vaevalt, et majas trimmerit on, vikatist rääkimata. Lopsakas umbrohi andis märku viljakast pinnasest. Ehk tahab pererahvas korralikku köögiviljaaeda ja maasikapeenart. Lastega perre sobiksid kindlasti ka marjapõõsad ja paar viljapuud. Traditsioonilise elupuuheki rajamisest kavatses Tuule keelduda. Sel juhul otsigu endale parem keegi teine. Traktoriga.

Tuule vajutas uksekella. Kõlas meloodiline helin. Keegi ust avama ei tulnud. Tuule lasi veel kord helinal kõlada. Ikka ei midagi. Tuule vaatas kella ja kalendrit. Kuupäev ja kellaaeg klappisid. Ehk teeb perenaine, klapid peas, trenni ja on kokkuleppe unustanud. Tuulele ei meeldinud, kui pidi ilmaasjata kohale sõitma. Tuule katsus ust, mis polnudki lukus – järelikult on keegi kodus. Kõledas koridoris valitses vaikus. Siis oli kuulda nuuksumist. Ilmselt kostis see ukse tagant, mis jäi vasakule. Tuule koputas kergelt uksele. Nuuksed vaibusid ja katkendlik naisehääl küsis: „Kes seal on?” „Aednik. Kas on abi vaja?” vastas Tuule. Jälle vaikus. Tuule avas ettevaatlikult ukse ja kohkus paigale. Vannitoavaibal kössitas noor naine, hoides verisel näol jääkotti, vasak silm kinni paistetanud.

Tuule hingas sügavalt sisse. „Nii, kullake, vaatame, mis me siin teha saame.” Ettevaatlikult tõstis Tuule naise käe kõrvale ja hindas vigastusi. Naine lasi sel apaatselt sündida. Kulmu oli kindlasti vaja õmmelda. „Kas lapsed on lasteaias?” Naine noogutas.

„Kohe otsin sulle riided ja siis sõidame traumapunkti.” Tuule leidis teiselt korruselt magamistoa kiiresti. Voodil ja põrandal olid vereplekid. Tuule haaras garderoobist teksad ja T-särgi ning ruttas alla tagasi. Esikukapilt leidis Tuule rahakoti ID-kaardiga. Hele Meremaa. Kaunis nimi, mõtles Tuule. Naise riidesse aidanud, asusid nad haigla poole teele. Autos valitsev vaikus rusus Tuulet. Polnud vist mõtet küsida, kes naisele viga tegi. Tuule oli seda oma elus mitu korda näinud. Väljast ilus, seest mäda. Rusikakangelane viskab praegu ilmselt kolleegidega nalja.

„Kas sul on kuskile minna?” küsis Tuule naiselt. Naine raputas pead. Tuule mõtles hetke ja otsustas siis ikkagi jätkata: „Kas ta lapsi lööb?” Naine nuuksatas ja vereseguseid pisaraid tilkus puhtale särgile. Kurat küll, kirus Tuule mõttes.

Samal ajal, kui naist tohterdati, helistas Tuule varjupaigas töötavale tuttavale. Selgus, et kolme inimest poleks praegu kuskile panna. „Kas sa saaksid ta tänaseks ööks enda juurde võtta? Homseks leian neile kindlasti koha ja korraldan transpordi.”

Tuule istus traumapunkti ooteruumis, luges klientide sõnumeid ja vastas neile nobedalt. Kaua see õmblemine ikka aega võtab. Tuule oli juba kärsituks muutumas, kui saabus Hele, nägu plaasterdatud ja käsi kipsis. See veel puudus, mõtles Tuule. „Hele, sõidame nüüd sinu juurde tagasi. Aitan sul hädavajalikud asjad kaasa pakkida ja siis läheme lastele lasteaeda järele. Saad täna peatuda minu juures, homseks leitakse sulle ja lastele koht varjupaigas.” Hele silmad valgusid jälle pisaraid täis. „Aitäh,” ütles ta vaevukuuldavalt.

Tuule majas oli kolm magamistuba. Üks neist lastega külaliste jaoks, sisaldades sahtelvoodit ja kummutit. Tavaliselt ööbis seal poeg Rasmus oma perega, aga see polnud esimene kord, kui Tuule hädalisi majutas. Ega jää ka viimaseks, nentis Tuule mõrult. Tuule tassis asjad tuppa ja näitas lastele kummutisse varutud mänguasju. Kuigi ema väljanägemisest ehmunud, olid lapsed väiksest reisist pigem põnevil ning asusid usinalt kummuti sisu kallale. „Tule, Hele, räägime,” viipas Tuule köögi poole. Hele istus köögilaua äärde ja jäi kipsis kätt põrnitsema. Tuule valmistas kannutäie rahustavat teed sidrunmelissist, naistepunast ja piparmündist.

„Kas sa kunagi politseisse pöördunud oled?” küsis Tuule.

Hele raputas pead: „Ma ei saa. Mul pole kuskile minna. Maja on tema oma.”

„Aga lahutus?”

„Me pole abielus.”

Tuule võttis kapist kruusid, valas nii endale kui ka Helele teed ja lisas mõlemasse kruusi veidi mett.

„Hele, ma helistan nüüd politseisse.”

Hele tõstis pea ja vaatas talle ehmunult otsa.

„Seekord pääsesid paari õmbluse ja luumurruga. Järgmine kord ei pruugi nii hästi lõppeda. Lastel on ema vaja.”

Hele pigistas kramplikult kruusi ja vaikis. Läbi ukse oli kuulda, kuidas lapsed rõõmsalt mänguasju jagasid.

„Said sa aru, Hele, mis ma praegu ütlesin?”

Hele rüüpas suure sõõmu teed ja noogutas. Mitte just veendunult, ent noogutas.

Tubli, mõtles Tuule, võttis taskust telefoni ja valis 112. Häirekeskusega vesteldes vaatas Tuule endaga aknaklaasilt tõtt. Vägivalla ahela katkestamine on oluline, teadis Tuule. Enne, kui lapsed õpivad, et vägivald on elu osa, ja võtavad selle teadmise kodust kaasa. Telefoni hoides tuli käe jõuline lihaselisus klaasi peegeldusel reljeefselt esile. Käsi, mis oli kunagi võimeline lööma.

11
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Naised on riigi vaenlased?

Elasin viimast aastat Poolas – olin siis kuueaastane –, kui minu koduküla lähedal randus Taani kodanikeliikumise Naised Lainetel abordilaev. Langenorti-nimelisel…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv Toode eemaldatud. Undo
  • Ostukorvis pole tooteid.