Käed eemale Sanna Marinist: miks naistele ei meeldi Soome peaminister?
„Kui tal PMS algab, küll siis näeme tulemusi!“, “Kui lennukit juhib naissoost piloot, ei tunne ma end eriti kindlalt“, „Meie, naised, teame hästi, kuivõrd ebastabiilsed ja emotsionaalsed me oleme“. Need on kõige trükikõlblikumad ja mitte üldse kõige karmimad kommentaarid, millega Eesti elanikud on internetis reageerinud uudistele Sanna Marini Soome peaministriks nimetamise kohta.
Need kommentaarid on naiste kirjutatud: haritud, täiskasvanud, iseseisvate naiste, kes rõõmuga kasutavad võrdõigusliku ühiskonna hüvesid. Aga millegipärast on nad jõudnud mingi seesmise naistepõlguseni.
Paljud kommenteerijad on emad, kes annavad oma veendumusi ja eelarvamusi edasi. Kui küsida neilt, kas nad tahaksid, et nende tütred saaksid hea hariduse, oleksid majanduslikult iseseisvad ja edukad, töötaksid kõrgetel ametikohtadel, siis ütleksid nad, et muidugi. Kui küsida neilt, kas nad tahaksid, et nende lapsed elaksid vägivallata ühiskonnas, valiksid ise oma tee – elada üksi, koos sõprade või partneriga – , ütleksid nad jah.
Mispärast siis needsamad naised reageerivad sellisel viisil laias laastus täiesti tavalisele uudisele eduka, kõrgele ametikohale asunud noore naise visiidi kohta?
Arvan, et põhjus on lihtne: tänu aktiivsete inimeste kättevõidetud õigusele valida oma tee, on nad teinud valiku patriarhaalse elukorralduse kasuks. Nende valik ei ole alati tehtud teadlikult ja kainelt, kuid see on valik. Nad on harjunud olema iseseisvuseta plikakesed ja eelistavad nendeks ka jääda, neile meeldib jaotus „naiselikuks“ ja „mehelikuks“, neile meeldib vaimustuda tugevatest meestest ja kütkestavatest naistest. Midagi imekspandavat niisuguse elukorralduse romantiseerimises ei ole. Seda on ju kirjeldatud sadades juba klassikaks muutunud raamatutes ja näidatud tuhandetes filmides. Veel enam, igaüks meist on selle kasvatuse ja kultuuri vili, kus mees oli traditsiooniliselt kõrgemal positsioonil, naise osaks jäi aga teenida mehe huve.
Ent naised, kellele niisugune maailmamudel on südamelähedane, on unustanud, et võimalus valida, kas olla koduperenaine, hiilata seltskonnas, õppida ülikoolis või pühenduda karjäärile, puudub nende valitud paradigmas sootuks.
„Mehed sobivad juhtivatele ametikohtadele paremini juba üksnes seetõttu, et nad on vähem vastuvõtlikud emotsioonidele.“
„Mulle ei meeldi naiste ülemvõim juhtivatel ametikohtadel, kus on vaja külma pead ja loogikat. Meie, naised, tegutseme alati emotsioonide alusel, loogika siin eriti ei ruuli.“
„Ma oleksin peaaegu lennukist väljunud, sest selle piloot oli naine. Kuni ma järele mõtlesin, oli lennuk jõudnud juba stardirajale ruleerida. Aga kogu lennu ajal kartsin, et äkki on tal PMS!“
Selle valiku on teinud nende eest teised. Need, kes praegu õhinal kommenteerivad Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi soengut, Saksamaa kantsleri Angela Merkeli riietumisstiili ja kehakuju ning sellesama Sanna Marini põskede puna. Inimkonna arengu seisukohalt on keelepeks ja teiste inimeste – nende välimuse ja tegude – arvustamine olnud vajalik sotsiaalsete suhete ülesehitamiseks. Vajalikud on need siiani, sest meie ajuehitus on juba selline ja mitte teistsugune. Me ei ole viimaste aastatuhandete vältel evolutsioneerunud. Aga kui iga üksiku inimese aju on jäänud endiseks, siis ühiskond on arenenud. Nüüd on see niisugune, kus igaühel on valikuõigus olemas. Ja selleks, et säilitada ja laiendada meie saavutusi, peab teiste inimeste valikut austama.
Korralikus ja haritud seltskonnas ei ole presidendi, peaministri, firma- või organisatsiooni juhi, õpetaja või müüja sooline kuuluvus enam üldsegi arutlusobjekt. Sotsiaalvõrgustikus on aga lood teised. Siin lubavad inimesed, kes elavad ja töötavad erinevates – avalikes ja mitte väga avalikes – valdkondades, endale üpris palju. Võib ju vastu vaielda, et diskussioonid sotsiaalvõrgustikes sarnanevad köögilobaga ja ei erine millegi poolest, nagu juba öeldud, tavalisest tagarääkimisest. Sotsiaalvõrgustikud ei ole aga enam kaugeltki vanad head foorumid.
Esiteks on virtuaalmaailm juba ammu avalik ruum, kus inimesed esinevad omaenda nimede all ja elavad sotsiaalset elu sugugi mitte kesisemalt kui reaalmaailmas. Teiseks avaldab virtuaalsus üha suuremat mõju reaalsusele: me hoiame juba kogu oma raha numbritena ekraanil, eelistame sõnumeid telefonikõnedele ja kohtumistele ning loome oma ettekujutuse inimestest nende kommentaaride alusel. Vähe sellest. Eesti advokaadibürood märgivad, et inimesed on üha sagedamini hakanud nõudma hüvitist valelike või solvavate kommentaaride eest sotsiaalvõrgustikes. Summad võivad ulatuda 3000–10 000 euroni. Kas ei ole siin tegemist mõjuga reaalsusele?
