Inimõigused on loomade õigused

Kõik olendid on tundlikud. Foto Eric Kilby / CC

Peter Thatchell kirjutab, et loomade väärkohtlemine ei ole rohkem õigustatud kui inimeste väärkohtlemine. Meie moraalseks proovikiviks on tajumisvõime, mitte liigiline kuuluvus ning “inimesed ennekõike” ideoloogia on analoogne homofoobia, rassismi ja misogüüniaga. Julmus on barbaarne, ükskõik, kas see on suunatud inimeste või loomade vastu. Me peame tunnistama ja aktsepteerima kõikide loomade ühtset loomset olemuslikkust.

Kuna meie, inimesed, oleme samuti loomaliik, on inimõigused järelikult loomaõiguste üks vorme. Loomade õigused kaasavad seega, või igatahes peaksid kaasama ka inimloomi, mitte vastupidi.

Kahjuks ei näe enamus meist seda nõnda. Paljud vaatlevad inimesi ja teisi loomi kui täiesti erinevaid olendeid, tõmmates terava ja selge joone looma- ja inimõiguste vahele.

See ei ole minu vaade. Tajumisvõime on meievaheline side, mis ühendab kõiki loomi, olgu nad inimesed või mitte.

Ma võtan omaks meie ühise loomalikkuse ja propageerin meie ühist eesmärki olla säästetud piinast ning et meile oleks tagatud võõrandamatud õigused.

On tõsi, et loomad ei ole sama intelligentsed kui inimesed ja neil puuduvad meie vaimsed-füüsilised oskused ning kultuur ja südametunnistus. See ei anna meile õigust nende kuritarvitamiseks. Täpselt samamoodi nagu me ei kuritarvita lapsi või vaimse erivajadustega inimesi, kellel puuduvad need kõrgemalt arenenud omadused.

Samas on intellekt inimeste liigilise omapära kaudu defineeritud mõõdupuu, millega ei olegi paslik teisi liike hinnata. Näiteks delfiinidel on täiesti unikaalne paralimbiline ajusagar, mille sensoorse tajumise võimekust inimestel ei ole. Delfiinidega võrrelduna oleme meie niisiis paralimbiliselt täiesti alaarenenud. Kas delfiinid on seetõttu meist paremad või lihtsalt erinevad?

Me aktsepteerime, et meil on eriline vastutus kaitsta nõrgemaid, haavatavamaid inimesi. Kas ei peaks see sama loogika kehtima ka teiste meist nõrgemate, haavatavamate, ent ometi mõtlevate, tundvate olendite suhtes?

Meie moraalses universumis ei ole suurt eetilist lahknevust inimliigi ja teiste loomaliikide vahel või meie kaastunde kohuses teiste inimeste või liikide suhtes.

Ma näen otsest suhet inimeste rõhumises nende nahavärvi, soo, usu või selle puudumise, erivajaduse, seksuaalse orientatsiooni või soolise identiteedi tõttu ning loomade kuritarvitamise vahel.

Liigiline diskrimineerimine on analoogne homofoobia, rassismi või naistevihkamisega

Liigiline diskrimineerimine on analoogne meie enda liigisisese diskrimineerimisega homofoobia, rassismi või naistevihkamise näitel. Diskrimineerimine jääb diskrimineerimiseks. Erinevate inimgruppide või erinevate loomaliikide privilegeeriv eristamine on tihti fundamentaalselt seotud, põhinedes samasugusel võimu kuritarvitamisel ja kannatuste tekitamisel.

Loomade väärkohtlemine jookseb paralleelselt sellega, kuidas me väärkohtleme osa inimgruppe ja indiviide. Kampaaniad loomade ja inimõiguste heaks jagavad fundamentaalselt sama eesmärki: maailm ilma rõhumise ja ärahoitavate kannatusteta, mis põhineb armastusel, lahkusel ja empaatial.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Me aktsepteerime, et meil on eriline vastutus kaitsta nõrgemaid, haavatavamaid inimesi. Kas ei peaks see sama loogika kehtima ka teiste meist nõrgemate, haavatavamate, ent ometi mõtlevate, tundvate olendite suhtes?

Spetsiesism ehk liigiline ülimuslikkus on ideoloogia, mis usub inimeste üleolekusse teiste elusorganismide suhtes. See on eelarvamus, diskrimineerimine või vägivald, mis eelistab inimesi teistele liikidele; mis kätkeb endas asjaolu, et inimesed kasutavad loomi ära, vangistavad, väärkohtlevad ja tapavad neid.

Selline “inimene eelkõige” ideoloogia on analoogne inimühiskondades esinevate rõhumisvormidega. Säärane eelarvamuslik, domineeriv ja rõhuv mõtteviis ei lähe kokku humaanse ja tsiviliseeritud ühiskonnaga.

Me oleme loomad ja teame, mida tähendavad piin ja kannatused. Kõik loomad teavad seda, muidu ei üritaks nad neid kõigest väest vältida. Miks on siis meie üldine suhtumine loomade käekäiku üleolev ning miks aktsepteerime nende väärkohtlemist meditsiinilaboratooriumites, farmides, loomaaedades, tsirkustes või spordis?

Karusloomakasvatuste vastane rongkäik toimub juba homme. Lisainfot leiab siit

Meie kõrgelt arenenud intelligents ning tehnoloogiline areng ei anna meile õigust valitseda teiste liikide üle, isegi kui see annab meile selleks vahendid. Et meil on võimalik seda teha, ei tähenda, et me peaks. Hoopis vastupidi ‒ meie aju võimekus ning väidetavalt unikaalne südametunnistus annavad meile erilise vastutuse meie planeedi ja sel viibivate olendite suhtes.

Me peame hakkama mõtlema uutmoodi

Minu mõtlemine on mõjutatud Austraalia filosoofist Peter Singerist ja tema teedrajavast raamatust “Animal Liberation” (“Loomõiguslus”). Minu silmis on see üks olulisematest raamatutest, mis on viimase saja aasta jooksul ilmunud. See laiendab meie moraalset silmapiiri inimliigist kaugemale ning on seetõttu murranguline evolutsioon eetikas.

Singer esitab väljakutse inimšovinismile, mida ta peab valitsevaks šovinismivormiks inimühiskondades. Vaadeldes ülejäänud olendeid kui “teisi”, lubame me endale ettekäändeid neid väärkohelda ‒ majanduslikult ekspluateerida, kuritarvitada, domineerida või tappa. Me ei näe neid sellises eristuses enam sarnaselt iseendaga ehk elavate, mõtlevate ja tundvate olendeina.

Loomadevastane eelarvamus on meisse sügavalt sisse juurdunud. Kitsarinnalised inimesed kasutavad tihti väljendeid, milles kellegi teatud käitumist võrreldakse loomadega või kuulutatakse isegi loomadest hullemaks. Paks nagu siga, loll nagu ahv … Selline eneseväljendus on võrreldav solvangutega, mis on suunatud teiste inimgruppide vastu ‒ mustanahalised kui metslased, naised kui litsid või LGBT kogukond kui perverdid.

Enne kui me saame vabastada rõhumise alt miljarditest indiviididest koosnevaid inimgruppe ja lõpmatuid põlvkondi ekspluateeritud loomi, peame me avardama oma meeli ning hakkama mõtlema uut viisi ‒ teadlikult kaotama ikestavat ning privilegeeritud mentaliteeti, säärast, mis lubab meil passiivselt kaasa minna või veel hullem, aktiivselt osa võtta tsüklist, mis põlistab rõhumist ja vägivalda teiste tajumisvõimega olendite suhtes; olgu nendeks inimesed või muud loomad.

Loomade õiguste propageerimine jätkab sama eetilist traditsiooni nagu läbi inimkonna ajaloo väldanud võitlus naiste, erinevate kultuuride, rasside või LGBT õiguste nimel.

Nende liikumiste eesmärk on lõpetada välditavad kannatused, mis tulenevad ülimuslikust ülal-all mõtlemisest ning domineerivatest võimusuhetest.

Kas pole nüüd, 21. sajandil kätte jõudnud aeg, et astuda uus samm teel õiglasema ühiskonna poole? Kas pole see aeg tõdeda, et olenemata oma rikastavatest erinevustest jagame me selle planeedi ülejäänud asukatega palju rohkem tunnuseid kui need meid üksteisest eristavad? See on minu üleskutse tagada õigused loomadele nagu me tagasime naistele ja vähemustele hääleõiguse andmisega, miljonitele ja miljonitele pärisorjuse kaotamisega või LGBT kogukondadele nende õiguste tunnistamisega.

Meil on moraalne kohustus lõpetada teiste loomade kuritarvitamine. Elitarismist ja võimuhierarhiatest sündinud üleolek ja selle ajendil korda pandud koletused ei ole inimesele loomuomane käitumine ja kindlasti mitte paratamatus, millega peaksime vaikimisi leppima. Kui vaadata selle planeedi eluvorme oma mitmekesisuses, selgub kiiresti, et meid ühendab kaugelt enam omadusi kui meid üksteisest eristab ‒ me kõik jagame võimet tunda, kõik vajame vett, päikest ja puhast elukeskkonda. Meil kõigil on üks ja ainus elu ning meie, inimeste, kui vähemalt teoorias suuremat pilti aduvate olevuste ühine kohustus peaks olema tunnistada kõikide olendite iseenesestmõistetavat õigust oma elule nii, nagu eeldame, et võetaks iseenesestmõistetavalt õigust meie endi eludele.

Me peame tunnustama ning aktsepteerima meie ühist loomalikku lätet. Seda tehes kaovad meie vabandused teiste liikide väärkohtlemise õigustamiseks.

Artikkel on esimest korda avaldatud väljaandes The Ecologist. Tõlkinud Annaliisa Asveit, tõlget on toimetanud ja täiendanud Mattias Turovski.

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.