Feminism Eestis: kuidas, kellele ja milleks?

Kuuendat aastat Eestis elav Kyle Martin kirjutas meile vestlustest, mida ta feminismi teemal on siin pidanud.

„Meile Eestis pole feminismi vaja, sest meie keeles pole sõnu nagu policewoman (naispolitseinik) või policeman (meespolitseinik),“ ütles mulle üks kaastudeng Tartus toimunud magistritaseme filosoofiaseminaril. Kui mainisin seda lauset vestluses ühe terase bakalaureusetudengiga ja kurtsin, et Eestis puudub ühiskondlik kokkulepe edendada feminismi laiemat mõistmist, vastas ta mulle: „Ma ei saa aru, miks meil on feminismi vaja. Me peaksime püüdlema suurema võrdsuse poole, mitte mehi maha tegema.“ Vastus üllatas mind ja tõstis esile ühe siinset ühiskonda mõjutava fundamentaalse probleemi.

Ma olen üles kasvanud Ameerika Ühendriikides, kus elementaarne teadlikkus feminismist on juurdunud kogu kultuuris ja lõimunud igapäevaeluga. See ei tähenda, et kogu rahvas tegeleb radikaalse aktivismiga – miski ei saaks tõest kaugemal olla – , vaid pigem seda, et põhjalikke muutusi nõudvad feministid on ühiskonnakorraldust mõjutades feministliku mõtte ühiskonnas kinnistanud. Isegi kui inimestel pole põhjalikke teadmisi radikaalsete feministide tööst, kes on aastakümneid organiseerunud ja võidelnud, on nende tegevus jätnud kustumatu jälje märkimisväärselt olulistele, inimeste igapäevaelu puudutavatele seadustele ja poliitilistele meetmetele. Esimestena tulevad pähe kodanikuõiguste seaduse (ingl Civil Rights Act) seitsmes jaotis (Title VII), mis kaitseb diskrimineerimise eest töökohal ja üheksanda jaotisega (Title IX) sätestatud hariduse kättesaadavuse seadused, mis on kujunenud tüüpnäideteks kodanikuõiguste elementaarsest kaitsest.

Feminismi võidud on aeglased, aga ilmsed

Ajalugu pole aga feministliku või radikaalse poliitika laialdast omaksvõttu ei põlistanud ega ka iseenesestmõistetavaks muutnud. Ja kuna feministlik liikumine on sajandi jooksul püsinud üldsuse huviorbiidis koos veniva, kurnava, millimeeterhaaval edeneva progressiga, on esile kerkinud uus vastasrinne lisaks. Reaktsioonilised vastuseisjad USAs väidavad, et feminism on oma eesmärgi saavutanud ja muutunud mineviku igandiks. Kuna naised on vabanenud tööstusrevolutsioonieelse pere- ja ühiskonnakorralduse aegsest tagurlikust naistepõlgusest, pole selle järele enam justkui vajadust. Aga selline mõttekäik osutab pigem iselaadsele anakronismile pidevas pürgimises feministlikuma poliitika poole.  

Ühiskonnakorraldus, näiteks see, milliste valikute ees mehed või naised seisavad, moodustab siiski vaid väikese osa feminismi eesmärgist ja sihist. Selguse huvides olgu öeldud, et selleks on nii bioloogilise (ingl sex) kui ka sotsiaalse soo (gender) täielik vabastamine mistahes hierarhiatest, allasurumisest, allutamisest ja diskrimineerimisest ning selle poole on feministid ühiskonda märkimisväärselt suunanud, kuigi täielikust vabadusest on asi veel kaugel. 

Meie ühiskonna edasiviiv jõud ja kese on neoliberaalne ideoloogia, mille järgi hinnatakse kõike ja kõiki vaid kapitali ja eraomandi kitsast vaatepunktist ja teised ühiskonna tahud tõrjutakse kõrvale. Inimesi, kes analüüsivad ühiskonda sellisest vaatenurgast, on hõlpsam veenda, et vajadus feminismi järele on ammendunud ja et kõrgeim võimalik positsioon ühiskonnas on võrdsustumine kõige võimukamate meestega. 

Kuid see ei ole emantsipatsioon. Selline mõtteviis annab mugava võimaluse teadlikult eirata nii üksikute „ennast tõestanud“ naiste ees seisvaid konkreetseid takistusi kui ka seda intersektsionaalset probleemide võrgustikku, kuhu on haaratud kõige haavatavamad ja vähim privilegeeritud ühiskonnaliikmed.

Hea küll, aga mis on sellel kõigel pistmist Eestiga?

Eesti on Nõukogude Liidu tsentraliseeritud majandusest väljumise ning Euroopas ja USA-s samal ajal juurdunud neoliberalismi matkimisega fantastiliselt hakkama saanud. Nii toimides ja progressi tulemusi vaid majanduskasvu vaatepunktist hinnates on Eesti riik teinud hämmastavaid edusamme püüdlustes „jõuda järele“ hegemooniatele, millesse ta avasüli vastu on võetud.

Neoliberaalne mõtteviis on aga olnud vesi feminismivastaste tagurlaste veskile; nad võivad viidata naiste esindatusele tööjõus ja valitsuses või (USA-ga võrreldes) heldekäelistele emaduse ja naiste tervisega seotud meetmetele, apelleerides mingisugusele võltsile, Eesti kultuuri ja ühiskonda väidetavalt katkematu joonena läbivale emantsipeerunud naiste traditsioonile, mis on kogu aeg olemas olnud, sest naised on pidanud töötama ja keeles on puudunud grammatiline sugu. 

Taoline järeldus on adekvaatne vaid siis, kui hindame Eesti ühiskonda nende tunnuste ja ajalooliste iseärasuste põhjal, mis on ainuomased vaid neile neoliberaalsetele riikidele, kust Eesti oma valitsevat ideoloogiat sisse toob. See on otsitud vabandus, millega püütakse end lahutada põhjalikumast ja visamat pingutust eeldavast mõttevahetusest, mida võrreldes muutustega valitsusviisis või meetmetes nõuab muutus ühiskonnas läbivalt — milleks vaevata pead feminismiga, kui Eesti naised on juba sama „võrdsed“ või „võrdsemad“ kui naised „Läänes“?

Iga kultuuri, riigi ja rahva vajadused on ainulaadsed

Aga vaevata tuleb end sellepärast, et feminism ei ole üks konkreetne ja ühtlustatud tegutsemis- või mõtteviis. Sellel pole käsiraamatut või nimekirja nõudmistest ja saavutustest, mis peegeldaksid mingisugust universaalset standardit; iga kultuuri, iga riigi ja rahvuse jaoks on see ainulaadne kogemus. Feminismi mõistestik annab aimu, kuidas inimesed alates üksikindiviidist kuni poliitiliste kehadeni analüüsivad, kuidas on just see konkreetne ühiskond tekitanud kahjustava semantilise lõhe meeste ja naiste vahele ning eelistanud patriarhaalset sättumust. Ja nii toimides astutakse vastu ebaõiglastele struktuuridele ja võimsuhetele ning lammutatakse neid kogu rahva elujärje parendamise ja edendamise huvides. 

Kokkuvõttes tähendab see, et Eesti — või mis tahes muu riigi — feminism laguneb kõrvutamisel mõne teise riigi materiaalsete oludega. Ameerika Ühendriigi ja Lääne-Euroopa imperialistlikud jõud on feministlikku diskursust domineerinud ja kujundanud nii, et jääb mulje, nagu tegeleksid nad standardse progressimudeli eksportimisega, kuid see pole paraku tõsi. USA ajalugu — või Inglismaa, Prantsusmaa või Saksamaa ajalugu — ei ole Eesti ajalugu. Raskused, mida sealsed naised on pidanud ületama, pole üks-ühele need, millega seisavad silmitsi siinsed naised (välja arvatud neoliberalismile olemuslikult omased probleemid, mis kõigis neis riikidest ootavad lahendamist). 

Ma ei arva, et oskan diagnoosida Eesti rahvusliku karakteri vajadust feminismi järele. Aga ma võin kinnitada, et mis tahes võit või edemus võrreldes „Lääne“ laetud kultuuriliste võitlustega pole muud kui õhuke kaitsevall tagurluse ees, mitte omaette eesmärk. Meie kohus on ära kasutada need väikesed eelised, mis meil on, ja tegeleda süsteemsete kultuuriliste probleemidega kõigi sellesse hõlmatute, nii meeste kui ka naiste huvides. See töö on alanud ning feminism — Eesti kohalik feminism — on meie ühiskonna kõigi rühmade õiglase kohtlemise edendamiseks elutähtis.

Tõlkinud Mart Kalvet