Birgit Remiküll: ükski mees ei saa takistada naist, kel siht silme ees

Kohalike valimiste eel vestles Feministeerium Birgit Remikülliga, kes kandideerib Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas. Rääkisime Birgitiga sellest, kuidas IRLi meestekeskne kuvand ei vasta päriselu kogemusele ning kuidas tema ema on näidanud, et mitte ükski väljakutse pole naise jaoks liiga suur.

Miks otsustasid poliitikasse minna? Millal?

Poliitika on mind alati huvitanud. Kohaliku elu küsimustes olen juba teismelisest peale püüdnud kaasa rääkida ja ka üleriigilistel teemadel olen silma peal hoidnud. Ma ei tea, kas see on kodust kaasa tulnud või kuskilt mujalt saadud teadmine, aga miskipärast olen alati tundud, et oma arvamust välja öelda on oluline. Ja selleks, et eesmärke saavutada, on tarvis pingutada ning kõvasti tööd teha.

Olin umbes 13. aastane, kui mind kaasati esimest korda Lääne-Viru noorsootöö arengukava koostamisse. Sealt kasvaski teadmine, et on oluline kaasata otsustusprotsessidesse neid noori, kes tahavad kohaliku elu edendamisel kaasa rääkida. Ehk sisuliselt olen poole oma elust tegelenud sellega, et noorte arvamust arvesse võetaks.

Kuidas see välja nägi? Ja miks just IRL?

Minu liitumine IRLiga läks veidi tagurpidi. Umbes aasta tagasi olin ise uute väljakutsete otsinguil, kuna tundsin, et töö, mida tol ajal tegin, ei olnud päris see, mida oleksin tahtnud edasi teha. Poolkogemata jõudis minuni info, et IRLi fraktsioon Tallinna volikogus vajab uut inimest. Tundus päris põnev väljakutse, midagi täiesti uut võrreldes sellega, mida varem olen teinud. Muidugi ei mõjunud halvasti ka see, et IRL on erakonnana alati sümpaatne tundunud.

Jõudsin umbes pool aastat erakonna jaoks tööd teha, kui jõudsin järeldusele, et pean ka liikmeks astuma. Nende kuude jooksul jõudsin tutvuda paljude äärmiselt töökate ja pühendunud inimestega, kes kõigest hoolimata – eelmise esimehe tülitsemine meedia kaudu, läbi aegade madalaim reiting, äärmiselt negatiivne kuvand ajakirjanduses jms – töötasid kogu hingega selle nimel, et seista meile oluliste väärtuste eest. Ühel hetkel jõudsin arusaamiseni, et võitlen täpselt samade asjade eest. Ja kui pea 9000 inimesel kõlbab olla selle erakonna nimekirjas, siis miks minul ei peaks kõlbama. Tundsin siis, et liikmeks astumine on kõige selgem viis, kuidas mina saan raskel ajal oma toetust näidata.

IRL ei ole varem silma paistnud naiste edutamisega. Alles 2016. aasta lõpus nimetati ametisse esimene naissoost minister Kaia Iva, kuigi valitsuses on IRL pikalt olnud. Kas see ei peletanud?

Ausalt öeldes ei peletanud. Nagu ma ütlesin, siis olin erakonnaga seotud enne seda, kui liikmeks astusin või otsustasin valimistel kandideerida. Olen alati püüdnud lähtuda isiklikust kogemusest, mitte sellest kuvandist, mille keegi on tekitanud. Minu lühike kogemus näitas, et vahet pole, kas oled noor või vana, naine või mees, kogenud poliitik või alles väga roheline, kui sul on sära silmis ja julged kaasa rääkida, siis koheldakse sind laua ääres võrdsena. Olen selle aasta jooksul korduvalt avastanud end koosolekutelt, kus istuvad minu kõrval umbes-täpselt poole vanemad meesterahvad, kes olid Riigikogu liikmed juba siis, kui mina alles algklassis arvutama õppisin. Mitte kordagi ei ole keegi pannud mind tundma, et minu arvamus ei loe või et olen liiga noor ja kogenematu naine, kes peaks vait olema, kui „tähtsad onud“ otsustavad. Pigem vastupidi. Ausalt öeldes olin algul isegi üllatunud, et mind koheldi kui võrdset. Kuvand sellest erakonnast oli ju midagi muud. Aga tõesti, minu ideed on algusest peale olnud sama olulised kui mõne keskealise mehe omad.

Mida poliitikas saavutada tahad?

Kui ma aus olen, siis praegu mul pikka plaani ei ole. Elan praeguses hetkes ja löön kaasa seal, kus tunnen, et minust on kasu ja saan midagi ära teha. Praegu pean endiselt südamelähedaseks seda, et noori kaasataks otsustuste tegemisse. See on ka põhjus, miks otsustasin võtta vastutuse ja kandideerida IRLi noorte esimeheks. Järgmisel kahel aastal on mu peamine eesmärk, et selles „vanade meeste“ kuvandiga erakonnas oleks kuulda ka noorte häält. Ja kuna olen juhtumisi noor naine, siis saan seista kahe olulise sihtgrupi eest. Naisi ja noori võiks poliitikas alati rohkem olla.

Kas sul on mõni eeskuju poliitikas?

Raske öelda. Üleüldiselt on mu suurimaks eeskujuks mu ema, kes on mulle õpetanud töökust ja järjekindlust. Ma arvan, et tema iseseisvus ja järjekindlus noore üksikemana näitaski, et mitte ükski väljakutse pole naise jaoks liiga suur. Ning pikas perspektiivis oled ainult sina ise see, kelle peale saab lõpuni 100% kindel olla.

Kui aga rääkida poliitikutest, siis praegu on selleks Viktoria Ladõnskaja. Viktoria on tark, järjekindel ja visa naine, kes teab täpselt, miks ta midagi teeb. Lühikese ajaga on ta suutnud poliitikas päris tublisti saavutada ja praeguseks on temast saanud IRLi aseesimees. Hämmastavalt tubli naine!

Kas oled poliitikas kogenud seksismi või takistusi, sest oled naine?

Erakonnas ei ole. Võib-olla tuleneb see sellest, et liitusin IRLiga õigel ajal, sest erakonna mehed on võib-olla selle teemaga juba hellaks tehtud. Äkki nad jälgivad end praegu igaks juhuks rohkem, sest on varasemalt saanud „peksa“ selle eest, et IRL on meeste erakond ja naiste arvamusega ei arvestata? Tegelikult ma spekuleerin, ei tea, kuidas see varem päriselt olnud on. Tean praegu kindlalt öelda, et kuvand ja tegelik olukord ei lähe kokku.

Pigem on just vastupidi. Kuna IRLi meestel on üldjuhul üsna lasterikkad pered, siis tundub, et neil on palju keerulisem pere arvelt õhtusteks koosolekuteks aega leida. Kuigi eks ta samas tõsi ole, et naistel on karjääri kõrvalt kõvasti keerulisem suurt perekonda luua. Mulle tundub kõrvaltvaatajana – kuna mul endal veel lapsi pole –, et meie naised on enda kõrvale suutnud leida äärmiselt mõistvad kaasad, kes saavad aru, et aeg-ajalt tuleb suurema eesmärgi nimel ohverdada perekondlikud õhtud või nädalavahetused.

Muide, päris tihti esineb meil olukordi, kus mõni mees osaleb koosolekul Skype’i vahendusel, sest laps on kodus haige või abikaasale anti vaba õhtu. Tundub, et naistel tuleb delegeerimine ja planeerimine veidi paremini välja kui meestel, sest vajalikul hetkel on nad laua ääres alati olemas.

… ja kas on olnud topeltkeeruline, kuna oled ühtlasi ka noor?

Eks ikka leidub igal pool inimesi, kes on endiselt arvamusel, et noor naine ei tea midagi ja on kasulik ainult järglaste saamiseks. Minu õnneks tegid need inimesed poliitikat mitukümmend aastat tagasi ja praegu nad enam eriti aktiivsed pole.

Kas lähedased toetavad?

Jah, perekonnaga on mul väga vedanud! Olen neilt ainult julgustavaid sõnu kuulnud. Kui ma perele teatasin, et astusin erakonda, siis ainult vanaema oli mures, et kuidas ma küll nii halva aja valisin, sest IRLil läheb ju väga kehvasti. Aga selgitasin talle oma põhjused ära ja praegu räägib ta oma sõbrannadele uhkusega sellest, millega tütretütar tegeleb.

Mu elukaaslane on üsna tihti hädas sellega, et peale erakonnaga liitumist on mu graafik väga kaootiline ja kunagi ei tea, millal õhtused koosolekud läbi saavad ja mind koju on oodata. Muus on ta äärmiselt toetav ja julgustav, rõõmustab ja kurvastab koos minuga. Olen talle väga tänulik, et ta jaksab iga päev kuulata seda, kuidas mina õhinal poliitikast räägin.

Ütlesid, et naisi võiks poliitikas rohkem olla. Mida arvad triibulistest nimekirjadest?

Ma ei usu triibulistesse nimekirjadesse, sest inimesi peab hindama tema oskuste ja võimekuse põhjal, mitte selle alusel, mis tal püksis on. Ma ei arva, et üks erakond peaks kunstlikult nimekirja etteotsa naisi leidma vaid sellepärast, et üldpilt paistaks ilusam. Siin on naistel endal palju ära teha. Statistiliselt ei hääleta 75% naisi kunagi naiskandidaatide poolt. Miks see nii on? Jah, naistel on teatud olukordades end keerulisem tõestada, kuid ma arvan, et kui naisel endal on siht silme ees ja põhjus, miks ta midagi teeb, siis ükski mees teda selles küll takistada ei saa.

Mida sinu arvates võiks teha, et poliitikas rohkem naisi oleks?

Ajalooliselt on paraku kujunenud välja naiste tööd ja meeste tööd. Õnneks on meil head eeskujud olemas nii kodumaal kui ka mujal maailmas, kes on näidanud, et naised on poliitikas vägagi tõsiseltvõetav jõud. Naised peavad ise julgemad olema. Olen kindel, et julge ja eesmärgiga naine jõuab ka poliitikas kaugele. Kokkuvõttes pole vahet, kas oled noor või vana, naine või mees, sisu on see, mis loeb.

Kas pead ennast feministiks?

Feministeeriumi auditooriumi silmas pidades on sellele küsimusele keeruline vastata. Algne mõte ajaloos oli lihtne ja ilus, sest naise õigused toona, kui liikumine tekkis, olidki meestega võrreldes olematud. Praegu tundub mulle kahjuks, et feminismi mõiste on inimesed ise ära lörtsinud. Ma ei pea end feministiks, kuna see väljend kõlab veidi liiga radikaalselt. Samas on minu jaoks väga oluline, et naisi koheldakse meestega võrdselt, mitte halvemini ega ka paremini.

Aga kas sulle tundub, et tänapäeval koheldakse naisi ja mehi võrdselt?

Ma arvan, et meil on väga vedanud, et oleme saanud üles kasvada arenenud ühiskonnas, kus on okei juhtida tähelepanu sellele, kui mehi ja naisi koheldakse ebavõrdselt. Maailmas on ju piirkondi, kus isegi vihjamine sellele probleemile on kuritegu ja mingist võrdsusest ei saa juttugi olla.

Kindlasti on meil Eestis veel pikk tee minna, kõige lihtsam näide on meeste ja naiste palgavahe. Aga mul on hea meel, et probleemist räägitakse, sest see tähendab, et loodetavasti pole lahendus enam kaugel.

Suhtumine kooseluseadusesse sõltub suuresti inimese vanusest, noored toetavad seda rohkem. IRL on kooseluseadusele vastu olnud. Mida sina sellest arvad? Kas IRL peaks oma seiskohta selles küsimuses moderniseerima?

Fakt on, et kooseluseadus tänasel kujul on täiesti jabur ja poolik ning nii edasi minna ei saa. See on puhtalt maailmavaateline küsimus, mida minu meelest IRL pole kellelegi peale surunud. Kahjuks aga tundub, et Eesti ühiskond ei ole selleks sammuks veel päris küps. Riikides, kus praeguseks on kooselulised küsimused juba lahendatud, on ühiskond eelnevalt mitukümmend aastat arutlenud nende plusside ja miinuste üle. Vaadates meedias ja ühiskonnas toimuvat, tundub üha enam, et meie inimesed vajavad pikemat harjumist, enne kui on valmis seda seadusena toetama.

Isiklikult arvan, et kui kooseluseadus muudab kellegi elujärge ja võimalusi paremaks, kuid samas ülejäänud inimeste eluolu kuidagi ei halvene, siis ei näe vastava seaduse olemasolus probleemi, eriti kui see on korrektselt koostatud. Praegune juriidiline praak lihtsalt ei aita neid, kellele see on mõeldud ja vihastab endiselt vastaseid, jagades jätkuvalt ühiskonda pooldajateks ja vastasteks.

Birgit Remiküll kandideerib Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas Lääne-Virumaal, Vinni vallas. Ta on IRLi fraktsiooni nõunik Tallinna volikogus ja ta valiti augusti lõpus IRLi noorte esimeheks. Need on tema esimesed valimised. Teisi intervjuusid loe siit.