Naised ja bumerangjuhtimine

Eile ja täna on palju kõneainet andnud Äripäeva Äriplaani konverents, kus terve hulga meeste kõrval on esinejate nimekirjas ainult üks naine – Eve Kirs, finantsanalüütik ja Astri Grupi osanik. Furoori tekitab mitte üksnes fakt, et naisi on kõnelejate hulgas ainult üks, vaid Äriplaani programmijuhi Marili Niidumaa Äripäevas avaldatud artikkel ”Jätke naised rahule!”.

Artiklis väidab konverentsi programmi kokkupanija, et naised on arad ja ei soovigi ”esile trügida”. Tegelikult ei olevat ühiskonna ootus, et juhtimiskonverentsil esineb mehi ja naisi võrdselt, õigustatud, sest väärt tegijad on ülekaalukalt meessoost.

Kõik algas sotside esimehe ja ministri Jevgeni Ossinovski Facebooki-pöördumisest, mis naiste puudumisele kui kahetsusväärsele faktile tähelepanu juhib. Selle asemel, et viisakalt vabandada, läks Marili Niidumaa oma vastuses ründesse ”Mis tunne peaks olema naisel, kui teda kutsutaks Äriplaanile esinema üksnes selle pärast, et ta on naine?” Ja sealt edasi jätkas juba retooriliselt

”Mitut Eesti erakonda juhib naine? Mitu naisministrit on praeguse valitsuse koosseisus?”

Siinkohal tahaks öelda: ”Stopp!” ja jagada pisut taustainfot. Eestis ei ole ühegi erakonna juhiks naine ja naisministreid on tänases valitsuses taas näpuotsaga. Peaminister Taavi Rõivase meeskonnas (!) on kaksteist meest ja ainult kaks naist – Marina Kaljurand välisministri ametis (RE) ja Liisa Oviir ettevõtlusministrina (SDE). Jevgeni Ossinovski enda juhitud erakonnast on Riigikogus 11 meest ja ainult 4 naist. Seega on ka sotsiaaldemokraatidel endal põhjust kriitiliselt peeglisse vaatamiseks küllaga! Riigikogu 101 liikmest on vaid 27 naised. Olukord on tasakaalust kaugel.

”See ei ole oluline. Oluline on, et ministeeriumi juhib oma ala ekspert. Ja et konverentsil astuksid üles juhid ja omanikud, keda kokkutulnuil on huvitav kuulata,” kirjutab Niidumaa.
Rõivase valimiste-eelne ajutiselt moodustatud nn häälte tõmbamise näidisvalitsus suutis ilma erilise pingutuseta koondada terve hulga asjatundlikke naisi. Kas tõepoolest julgeb Äriplaani korraldaja väita, et Eestis, kus kõrgharitud naiste hulk on võrrelduna meestega mäekõrgune (2/3 naised), on puudu asjatundlikest ja säravatest naisjuhtidest?

Faktid ei huvita!

Artiklist saame teada, et juhtimiskonverentsi korraldava Marili Niidumaa jaoks ei ole need faktid tähtsad. Olukord, kus naised on küll haritud, kuid tippjuhtideks ei pääse ja avalikkuses sõna ei saa, ei pane teda muret tundma ja ise lahendusi otsima. Ta ei märka, kuidas sooline diskrimineerimine ennast pisikestes argivalikutes taastoodab ja et ka tema ise on enesele teadmata muutunud osakeseks oma soole osaks langevast süsteemsest alandusest ja allasurumisest. Mis põhiline – ta on Äripäeva prestiižikate konverentside korraldajana ise selle alanduse looja ja kehtestaja.

Analoogseid juhtumeid, kus privilegeeritud naine on teisele naisele hunt ja lähtutakse iseenesele mugavast põhimõttest, et (teine) naine on ise oma saatuse sepp, on iga päev nii siin kui sealpool piiri. Niidumaa kasutab tõepoolest tüüpilist soolise diskrimineerimise alase ebakompetentsuse retoorikat a la ”naised ei oota erikohtlemist selle pärast, et nad on naised” ja  ”püüdsin lavale tuua eri sektorite kõige-kõigemad” (kuid nende hulgas ju teatavasti naised puuduvad). Seega on tema kõikide naiste nimel tehtud nõudlik sõnavõtt pigem kobamine kui kaalutletud ideoloogiline sõnum. Viimane ei vähenda siiski selle tähendust laialt levinud ”naine kui hääletu ja töökas kodune sünnitusmasin” diskursuse levikus. Mis kõige kibeiroonilisem – igal hetkel võib seesama läbimõtlematult lendu lastud sõnum bumerangina tabada ka artikli autorit ja konverentsi korraldajat ennast.

Loe ka:

Kui naine on naisele hunt
Marie Reisik 1926, Naisliikumine Eestis
Esimesed eesti naised kõnepuldis – Natalie Johanson-Pärna aastal 1882
Algaja feministi lugemisvara
Naine aastal 2014 ehk 12 põhjust miks olla feminist
Eesti naise sõna: Lilli Suburg, Marta Sillaots ja ajaloolised allikad

Artikkel “Naised ja bumerangjuhtimine” on esmailmunud 18.05.2016 Evelin Tamme blogis “Kirjeid”.